Põhjus on tegelikult naeruväärne – ega siis üks ülearune varvas kedagi ilmtingimata kehvemaks ei tee. Õigupoolest on Põhja-Aafrika siil ristand - tõenäoliselt juba foiniiklaste või hiljemalt roomlaste poolt Põhja-Aafrikasse kaasa toodud Euroopa siili (kes liigina on enam-vähem muutumatuna üle elanud vähemalt 15 miljonit tiiru ümber päikese) ning Aafrika siili (samuti elav fossiil) sohilaps. Siile peeti siis kasside kõrval ja ka nende asemel majapidamises näriliste ohjajatena ning siilid olid tegelikult kassidest hinnatumadki – nad nosisid himukalt ka kõik prussakad ära ning ei pääsenud linnupesade kallale. Nagu võõrtöölised ja rändurid läbi aegade, tikkusid ka siilid kohalike juurde ehale ning kuigi nende järglased on muidu üsna Aafrika siilide moodi, on üks varvas juurde tulnud ning geenikokteilis läks kaduma võime rasva koguda ning kõige karmim põuaaeg kuskil maapõue kaevatud koopas veeta õndsat suveund magades. Seega Põhja-Aafrika siil kõrbes ellu ei jääks ja ega nad sinna ka ei tüki.

Kanaari saartele jõudsid Põhja-Aafrika siilid tõenäoliselt 2000+ aastat tagasi ja samuti koduloomana. Guantšide koobastest kolisid nad edasi ka metsadesse ja Tenerifel võib neid kohata kuni kahe kilomeetri kõrgusel, kus nad veel piisavalt mutukaid ja hiiri leiavad (sh maailma väiksemaid imetajaid - kääbus-ripskarilik, vt viimast pilti), kelle kallal matsutada.