Kui britid olid 1783. aastal lõpuks sunnitud Ameerika Ühendriikide iseseisvust tunnustama, siis kõrvuti suurte ebameeldivustega - kadus võimalus kolooniaid maksustada ja sealt sisuliselt tasuta manufaktuuridele tooret vedada jne - kerkisid esile ka mitte küll nii pakilised, aga siiski samuti lahendust nõudvad probleemid. Nimelt ei olnud brittidel kombeks sunnitööle mõistetuid Albionile jätta, vaid need olid juba mitu sajandit saadetud uude maailma, aga nüüd langes selline mugav, turvaline ja omajagu tuluski variant ära. Õnneks oli kapten Cook 1770 „avastanud“ Austraalia idaranniku ning selle Briti krooni alla ristinud nimega Uus Lõuna Wales. 1785 langetati otsus see uus Lõuna-Wales koloniseerida justnimelt kurjamitega ning 1787 aasta maikuus asus 11-st laevast koosnev laevastik kommodoor Arthur Phillipi juhtimisel lõunamandri poole teele, viimaks 717 õnnetukest (sh 185 naisterahvast) nende uuele kodumaale. Sellel akvarellil on kujutatud nn „esimest laevastikku“ ankrus Santa Cruz de Tenerife külalislahkel reidil (lahinguks läks ju alles kümne aasta pärast) juunikuus 1787, kus enne Atlandi ületust nädalake kosuti ja vett ning provianti varuti (purjelaevade ajastul olid teel Austraaliasse üle Atlandi põikamised normiks - passaatide püüdmiseks). Austraaliasse pärale jõudsid nad poole aasta pärast – jaanuarikuus 1788. Ja juba õige peatselt hakkas sealt kulda ja lambavilla voolama. Gulag à la Briti kroon.