Kui te Eesti põllumehega rääkides olete sedapalju hooletu, et pruugite samas lauses sõnu „kivi“ ja „põld“, ärge siis imeks pange, kui tal käed reflektoorselt rusikasse kisuvad.
Kanaari saartel aga nii ei ole. Kivid on kanaari põllumeeste sõbrad, sest kui neid ei oleks, oleks ka enamus põllumaad suuresti olemata. Terrasspõldude rajamise põhimõtted pole antiikajast kuigivõrd muutunud – ka üks seitsmest ilmaimest ehk Babüloni rippuvad aiad olid rajatud enam-vähem samal printsiibil, nagu guantšid neid Tenerife nõlvadele rajasid ning nagu neid ehitatakse tänase päevani välja. Suurim erinevus on kastmissüsteemides – tänapäevased lahendused on enamasti seotud elektriga.
Kõik algab kiviaiast, mis rajatakse samakõrgusjoonele samamoodi, nagu meil on sajandeid kiviaedu laotud – kuivalt ehk ilma seguta. Selle taha lähevad täiteks samuti kivid ja alles kivide peale laotatakse viljakandev kiht. Tenerifel on selleks reeglina šlakikoonustest toodud vulkaaniline muld, millele orgaanikaks lisatakse männiokkaid ehk pinochat ja võimalikult palju sõnnikut. Vägagi soovitatav on ränga vaevaga põllule saadud vee väljaaurustumise aeglustamiseks katta huumuse kiht omakorda õhukese kihi heleda klibuga (Tenerifelt leiab ka nii liiva- kui paekivi) – päike peegeldub sellelt tagasi ning ei neeldu nii hullusti. Ja siis võib külvama hakata! Ja las saagi tassivad külla naised, meestel on muudki teha.
Eriti kui joven ehk uudsevein vajab hindamist.