Keerulistel aegadel on paratamatu, et lihtsama rahva vaimu turgutamiseks nühitakse kristallkuule niiet villid peos ja kaardimoorid saavad äraseletatud näoga oma nässerdatud, aga saladuslike sümbolitega kaarte lauale laduda ja sinna juurde ümmargust juttu veeretada. Et võib minna nii, aga võib minna ka naa. Naa on üldjuhul kaks aastat.
Teised mudeldavad meile lähemat ja kaugemat tulevikku vaadates minevikku ehk võrdlevad täna toimunut juba äraolnu ehk minevikus aset leidnuga. Ja lisavad sinna aritmeetika.
Et COVID-19 pandeemia levik on juba globaalne, siis ajaliselt meile lähemal olevat linnugrippi enam kuigivõrd ei mainitagi ja tuuakse näiteks hoopis 1918. aastal laamendanud nn. Hispaania grippi. Nimi on muidugi eksitav, sest ehkki hispaanlased kohusetundlikult oma 300 000 hinge pandeemiaaltarile ohverdasid, tuli viirus ise jällegi Aasiast. Hispaania gripi näide iseenesest on hea, sest nii surmakülvavaks osutus ta ju anitigeense nihke tõttu – lihtsustatult öeldes hüppas „inimeste gripp“ loomadele, kes said viiruseid ka lindudelt ning tulemuseks oli vaimustavalt surmav kokteil ehk uue valemiga viirus, mille vastu inimkonnal immuunsus puudus. Ja tagajärjeks paari aasta jooksul miljonid laibad.
Aga miljardid jäid siis ellu, sest teatav immuunsus oli ja on meil tänu rahvaste rändele ikkagi olemas.
Kui sant lugu võiks olla, näitab meile Tenerife lugu, täpsemalt XV sajandi viimased aastad. Kui Isabel I saatis oma hidalgo Alonso de Lugo Tenerifet vallutama, lasi see 1494 aasta maikuu viimasel päeval enamuse oma väest Acentejo kuristikku lõksu püüda ning seal põliselanike guantšide kivirahe all nagu pimedaid kassipoegi maha nottida. Lugo ise pages saarelt, et sügisel uue väega tagasi tulla ning avastada, et guantše oli suve jooksul tuhandeid maha surnud. Nimelt laastas guantše seniolematu taud, mida nad ise kutsusid mondorraks ja mis tõlkes võiks tähendada millekski unisuse-laadseks. Inimesed jäid lambist haigeks – söögiisu kadus, tõusis palavik ning tekkis loidus, inimene vajus lamades letargiasse, lihtsalt vaikselt hääbudes. Pooled maha jäänutest suikusid mõne päeva, maksimum nädala jooksul igavesele unele, teine pool haigestunuist toibus, hakkas süüa ja juua nõudma ning olid nädalaga jalul.
Haigestusid kõigist saarel elanud guantšidest pooled, seejuures nende soole ja vanusele vaatamata ning omakorda neist pooled talutas vikatimees ära ehk siis mõne kuuga kolis veerand Tenerife guantšidest Achamani juurde (guantšide peajumal ja „paradiisi“ pealik). Kuigi mondorrasse suremine jätkus veel mitu aastat (kuni guantšid täitsa otsa said), siis vallutajate ehk konkistadooride hulgas oli haigestunuid - ümmargune null. Kahtlemata oli sellise ime toonane seletus (et konkistadoorid ju viimseni ristitud ja seeläbi kõigevägema kaitse all olid) pehmelt väljendudes mõnevõrra eksitav. Kuigi mitte lõpuni – näiteks armulaual käimine ja koos sadade teistega ühest peekrist joomine tugevdab immuunsust päris hästi - nende organism oli selleks ajaks Euroopasse levinud viirustega lihtsalt elama õppinud.