Paar sajandit tagasi võis vabalt juhtuda, et kanaari peremees pahuralt mööda maja tuustib ja asjatult oma kaabut taga otsib, sest turule või põllule kiirustav emand on ähmispäi selle endale pähe vajutanud. Vildist vormitud kaabud ja kübarad olid nii meestel kui naistel siis veel üsna ühte vurhvi ja kuna naistel käis kübara alla veel rätik ka, siis tihtipeale ka ühte mõõtu. Pole siis ime, kui on veel kiire ka ja asjad. Selge vahe tuli sisse alles XIX sajandi alguses, kui Poolsaare sõja käigus peetud Baileni lahingus Napoleoni eest sõdinud konnaõgijad hirmsal kombel peksa said. Tuhandeid löödi maha, aga veel enam võeti vangi – kokku kuni 15 000 meest. Ülimalt täbaralt käis nende sõjavangide käsi, kes tillukesele Cabrera saarele saadeti - 9000 mehest jäi ellu alla kolme tuhande – ülejäänud surid lihtlabaselt nälga. Cabrera oli esimese vabariigi ajal Eestis kuum nimi, sest Johannes Maide ajas pühendunult küllalt utoopilist kartulivabariigile koloniaalvalduste rajamise asja ning see kaljunukk oli Maide arvates optimaalne valik kõigile eestlastele hiigelsanatooriumi loomiseks.
Palju paremini läks neil paaril tuhandel prantslasel, kes Kanaari saartele toodi. Jaotati nad Gran Canaria ja Tenerife vahel enam-vähem võrdselt ja pandi kohe tööle põldudel ja istandustes,Tenerifel peamiselt idakaldal - Candelaria ümbruses. Nende liikumisvabadust kuigivõrd ei piiratud ja loomulikult hakkasid nad kohe kanaari plikadega semmima ja neile tittesid treima, seega kui sõda kuus aastat hiljem läbi sai, oli kodumaale lahkujaid vaid käputäis, ülejäänud täiendasid usinalt niigi kirjut genofondi ja kirikuraamatutesse ilmusid Gonzaleste ja Suarezide vahele Boissierid ja Auyanetid.
Ma heietan sellest sellepärast, et kõige esimesed kübarad olid justnimelt sõjavangide näputöö. Kübaraid punusid nad kõikjal vedelevast ja puhta muidu saada olevast toormest - kanaari datlipalmi lehtedest, et neid kohalikele tüdrukutele kinkida või siis turul toidu ja tubaka vastu vahetada. Vaid paari aastaga sõid väikesed koketsed lindiga kaunistatud kübarad viltkübarad pidukostüümidest välja. Pariisi mood oli vallutanud Hispaania koloniaalimpeeriumi äärealad ning saanud rahvarõivaste lahutamatuks osaks. Tegelikult isegi sümboliks.