Montana ja Kanaarid

Kolmekordsed tikandid, miljon neeti, taskutel tõmblukud, metallist firmasildid jne jne - õmmeldud raudse eesriide taga kuluvaid teksaseid ihkavate nõukogude inimeste maitset silmas pidades ja vastavalt maklakkide antud näpunäidetele.





Tõeliselt kurioosne seik seoses ühe kaubamärgi võidukäiguga kuuendikul kogu planeedist on vahetult seotud Kanaari saartega. Nõukogude kalalaevastik traalis Aafrika läänerannikul juba kuuekümnendatest saati, aga 1971 lõi venelaste Sovrõbflot (loodi 1965) nõukogude laevade Hispaania sadamates teenindamiseks ühisettevõtte firmaga Compañía General de Tabacos de Filipinas. Viie aasta jooksul kasvas NSVLst pärit laevade teenindamine Kanaari sadamates 70 korda (ligi tuhat sisenemist-väljumist aastas), tuues hispaanlastele kõvasti sisse, aga mitte ainult - ka hindudele ja muudest rahvustest maklakkidele (õigupoolest sadamatest läbi voorivate laevadega ja meremeestega kauplemisele spetsialiseerunud kaupmehed, tavaliselt hindud, pakistanlased ja hiinlased), kes sadamate ümbruses venekeelsete siltidega ärid püsti lõid, kus nõukogude meremeestega äri nende emakeeles aeti – meremeestelt osteti binokleid, käekelli, fotoaparaate jms, müüdi neile elektroonikat (siis veel ehtsat, mitte võltsitud saasta) ja rõivaid. See on tegelikult ülihuvitav peatükk lähiajaloos, aga keskendume Montanale – teksabrändile, mis maailmas on suhteliselt (et mitte öelda täiesti) tundmatu, aga Tallinnast Vladivostokini oli seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ülikõva tegija. Montana lõi (ja luuletas sinna juurde kuulsusrikka ajaloo) Hamburgis tegutsev poola juurtega ettevõtja aastal 1976 konkreetselt bütsantslikule maitsele orienteerituna (kolmekordsed tikandid, miljon neeti, taskutel tõmblukud, metallist firmasildid jne jne) vastavalt maklakkide antud näpunäidetele – et seda meremehed ostavad. Kes meremeestest julges, ostis ja smugeldas N Liitu igal reisil kümneid või koguni sadu püksipaare (noorem rahvas ei pruugi aru saada, aga see oli vanasti keelatud ja vahele jäädes paremal juhul seilasid pensionini Peipsi järvel, aga võidi kinnimajja ka panna). Juba õige ruttu hakkasid tõsisema ärisoonega meremehed kodumaale vedama mitte valmis pükse, vaid kaukaaslaste tellitud nööpide-neetide-siltide komplekte ning püksid ja tagid valmisid juba lõunavabariikides tegutsevates põrandalustes tsehhides (selle eest lasti juba maha ka, kui vahele jäid ja asi polnud sugugi autoriõiguste rikkumises).

Grupipildil - Kalle Kesküla tehtud fotol on Saare Kaluri püügilaeva SRTR-9078 „Kopli“ meeskond Santa Cruzis Tenerifel pealesunnitud puhkepausil peale napikat surmasuust pääsemist - nende laevuke käis 100 korda suurema veeväljasurvega balkeri pirnvööri otsas üle kuudi. Aga keevitati merekõlblikuks jälle ja kalapüük jätkus nagu muiste.
Kaks fotot on Kristjan Prii reliikviatest - Montana kilekott oli seitsmekümnendatel töörahva riigi creme de la creme haute cotoure - neid müüdi (ja osteti!) viie rubla eest (päevapalk oli 3,5) ning need kasutati ribadeks. Siis liimiti kokku ja kanti veel.