Läbi kolme aastakümne ilmus ta groteskselt meigituna ja majesteetliku korteežina saatva kassikarja keskel Las Palmase keskväljakule, müüs turistidele käevangus tilpnevast korvikesest närimiskummit ja sealtsamast pargipeenardelt katkutud lilli (tihtigi koos mulla ja juurtega) ja - ropendas nagu voorimees, kui talle miski või keski meeltmööda ei olnud.
Keegi ei teadnud, kuskohast ta oma ekstravagentsed kostüümid võttis ning kuskohast ta hommikuti tuli ja kuhu õhtuti läks. Kõige levinum versioon on, et ta ööbis rannale lohistatud paatide all. Tema kohta räägiti, et ta on pärit Arucase jõukast perekonnast ning mõistuse viis talt õnnetu armastus. Igatahes sai temast aastate jooksul üks Las Palmase sümboleid ja kui aastal 1987 Ailuros ehk kasside jumalanna ta enda juurde kutsus, oli temast jäänud tühik nii suur, et see täideti pronksiga. Nagu siinilmas vahest ikka juhtub – nendesamade inimeste ehk ümberkaudsete elanike eestvõttel, kes teda, tema kasse, tema väljanägemist ja eksistentsi kõik need aastakümned vaenasid, Lolitat pargist ära ajasid ja tulutult „normaalse“ eluviisi juurde meelitada võtsid.
Ja nüüd ta seal Santa Catalina pargis seisab, pea uhkelt püsti, vasak põlv koketselt parempoolset katmas ning pronksist kassidest (ja päris tuvidest) ümbritsetuna. Kasside seljad, kuklad ja kõrvaotsad kiiskavad nagu pühademunad - pai pakkujatest puudust ei ole. Oh oleks see ometi kõigi elus kassidega ka nii.