Samal ajal kui eestlased vastlapäeval liumäel hullavad (no oleneb talvest) ja kukleid ja hernesuppi vitsutavad ning konti vuristavad, on kanaaridel käsil aasta tippsündmuse – paastu algust tähistav karnevali (lad. carnem levāre ehk „eemaldame (toidust) liha“) rahvarohkeim sündmus ehk Gran Coso – suur rongkäik. Isegi Franco ajal (1936 – 1975), kui karnevalid põlu ja justkui keelu all olid, toimusid nad Lõuna-Hispaanias ning Kanaari saartel ikka edasi, lihtsalt talvefestivalideks nimetatuna.
Aga mitte aastal 2021. See ei ole kanaaridele lihtne alla neelata, uskuge mind.
Ma olen postituse juurde valinud pildid, millest üks on mu omakäeliselt pildistatud. Kui ma karnevalidel veel noor ja roheline olin (ja veel julgust kogusin, et ise kleit selga ajada), siis aastast aastasse kohtas karnevalil tuttavaid tüüpe, kes alati ennast samal viisil lille olid löönud. Üks tüüp, kes peaaegu elusuuruses riidest õmmeldud lehma enda järel vedas. Mees, kes poolest kerest oli smokingis peigmees (habemega) ja teine pool oli slepiga kleidis pruut (teine pool lõuga habemeta, aga reetlikult sinetav). Üks tüüp, kes kandis kaasas suurt ning inkrusteeritud pildiraami ja tegi kõigi soovijatega koos raamitud pilti. Michael Jackson koos 8 jõrmi turvamehega. Jne. Ja siis oli minu karnevalipõlve algusaastatel alati kohal Chaplin. Ja millest ma tänu oma kohalike olude vähesele tundmisele sugugi aru ei saanud, oli just Chaplini populaarsus. Ma ütleks jumaldamine. Kui Chaplin rongkäigus mööda läks, siis rahvas hullus nii, nagu koorilauljad kodusel lauluväljakul Ernesaksa pulti tõustes. Ma mäletan ennast korduvalt endamisi selle üle imestamas, aga oletasin et ju Chaplini tegelaskuju meenutab kanaaridele neid endid. Või kuidagi nii.
2013 aastal aga sain ma aru ja teada. Et see mees oli nüüd surnud (septembrikuus 2013). Ja et ta nimi oli Pedro Gómez Cuenca ning kanaaride ja karnevali kontekstis oligi tal selline staatus nagu Ernesaksal laulupidudega – temast oli saanud sümbol. Sündinud küll Madridis, aga kolinud koos oma naise Victoriaga 1958 aastal Tenerifele, sai juba järgmisel aastal temast karnevalide tulihingeline osavõtja (ja kohe Chaplinina) ja karnevalide omalaadne saadik, kes käis Hispaania teistes provintsides kihutustööd tegemas, et istugu see paganama Franco sisse endale oma keelud, me oleme uhke ja vaba rahvas ning peame oma traditsioone au sees pidama. Sellel ajal, selles riigis ja selle valitseja all küllalt sõge temp ja väga ohtlik ka. Ja kui peale Franco surma karneval oma õige nime tagasi sai, saigi Pedrost karnevali saadik, kes palju mööda ilma reisis ja kutsus kõiki Tenerife karnevalile, mis vaid oma mastaapsuselt jääb Rio de Janeiro omale alla, olles suuruselt teine maailmas.