XIX sajandi keskpaigaks sai tenerifenodele selgeks, et kaubandussõda portugaallaste odava (ja turgudele lähemal toodetava) veiniga on kaotatud ning nälg tõi kaasa järjekordse massilise väljarände, sihtpunktiks traditsiooniliselt Lõuna-Ameerika. Need, kes peale 1851 aasta laastavat koolera epideemiat ellu jäid, oleks ilmselt ka kõik järgi sõitnud, kui poleks olnud üht sitikat. 1820ndatel aastatel Mehhikost saarele toodud viigikaktused, õigemini neil pesitsevad kilptäid (Cochinilea) ning täidest toodetavast punasest värvist nimega karmiin sai lahvatanud tööstusrevolutsiooni tõukel (manufaktuurid!!!) 19. sajandi teises pooles Tenerife peamine sissetuleku allikas, väljarände peataja ja nii mitmegi suguvõsa puhul jõukuse allikas. Ka sünteetiliste värvide ajastul ei koolend cochinilla äri päris välja ja viimasel ajal on hoopiski tõusuteel (toiduvärv E120, öko-möko kosmeetika jne).