Suurim õigeusu katedraal maailmas on enamusele eestlastest vähemasti pildi järgi tuttav ja meie hõimuveljed on ta koguni 19. sajandist kõnekäänuks võtnud – „Kuin Iisakinkirkkoa rakentaminen“ tähendab ülemõistuse kaua aega võtvat toimingut. (Oleks soomlased väheke kannatlikumad olnud, võinuks Gaudi oma Sagrada Familiaga neile muidugi hoopis tuumakama võrdlusobjekti kätte anda, ehkki vastandina Piiterile pole Barcelona kunagi soomlastele pealinnaks olnud). Iisaku katedraali ehitati 40 aastat, toimus see Aleksander I korraldusel ja selleks ära kulunud ulmelised miljon kuldrubla (kuus tonni puhast kulda) võeti riigikassast. Ehitus toimus tsaari ihuinseneri Agustín de Betancourt y Molina kontrolli all, tema oli ka arhitekt Montferrandi Prantsusmaalt kohale kutsujaks ja olulisemad insenerimõtet ja läbiarvutamist vajavad sõlmed nagu näiteks kuplit kandvad malmsõrestikud on samuti Betancourti looming. 19. sajandi alguse tööstusrevolutsioon Venemaal on Betancourti näpu- ja jalajälgi tihedalt täis – tema ehitas tsaaririigile rahapaja, millest tänaseks on saanud Goznak, enamus tema ajal ehitatud Piiteri sildu ja süvendatud kanaleid on Betancourti tehtud ja muuhulgas kasutati nende tööde käigus (aga ka näiteks Kroonlinna sadamas) Betancourti enda projekteeritud auru jõul käitatavaid süvendajaid. Ikoonilistest ehitistest on Betancourti töölaualt veel Maneež Moskvas, Nižni Novgorodi turuhoone ja passaaž jpm, aga ka Venemaa kõige esimene aurulaev Jelizaveta on tema konstrueeritud. Pärit aga on see moodsa aja Da Vinci Tenerife saarelt – La Orotavast ning on kuulsa Jean de Bethencourti järeltulija, kes aastal 1402 ehk pea sada aastat enne Hispaania Kuningriigi asutamist Kanaari saari vallutama asus. Mõistagi on Betancourtile Orotavas ka ausammas püsti pandud, aga Piiteris on neid koguni kolm.