Kui Fabian Gottlieb von Bellingshausen 1819. aasta sügisel oma ekspeditsiooniga Tenerifeni jõudis, ei olnud see juhuslik peatus ega eksootiline kõrvalepõige, vaid täiesti praktiline ja samas teaduslikult oluline osa teekonnast, mis viis ta lõpuks Antarktika avastamiseni. 15. septembril 1819 sisenesid Vene keisririigi ekspeditsioonilaevad Vostok ja Mirny Santa Cruz de Tenerife sadamasse ning viibisid seal ligikaudu kuus päeva, mis oli tolle aja pikkadel mereretkedel tavapärane, ent alati sisuga täidetud paus enne ookeani raskemaid lõike. Tenerife roll Bellingshauseni loos ei seisne mitte romantilises saarekülastuses, vaid saare väga konkreetses funktsioonis: see oli koht, kus kontrolliti kronomeetreid, täiendati varusid, hangiti värsket vett ja toiduaineid ning tehti mõõtmisi, mis olid hädavajalikud täpseks navigatsiooniks lõunapoolkeral. Ekspeditsiooni teadlane Ivan Simonov kasutas peatust ära astronoomiliste ja magnetiliste vaatluste tegemiseks ning koos ohvitseridega liiguti ka sisemaale, Teide piirkonda, kus koguti botaanilist materjali ja tehti tähelepanekuid, mis seovad Tenerife selle retke teadusliku poolega, mitte pelgalt meresõidu logistikaga. On teada, et pardale võeti ka kohalikku veini, mis oli tollases meresõidus ühtaegu nii kaubaks, varuks kui ka meeskonna tervise seisukohalt oluline. Tenerife tähendas Bellingshauseni ekspeditsioonile viimast kindlat ja tsiviliseeritud ankrupaika enne pikka lõunasse liikumist üle Atlandi, kus edasised peatused muutusid harvemaks ja olud järjest karmimaks. Just seetõttu on Tenerife Bellingshauseni loos oluline mitte niivõrd emotsionaalse jäljena, vaid selge ajaloolise faktina: see oli paik, kus maailm, mida tunti ja mõõdeti, jäi seljataha ning algas teekond tundmatu poole, mille tulemuseks oli Antarktika mandri nägemine 1820. aastal. Tenerife ei olnud selle loo kõrvalepõige, vaid üks viimaseid kindlaid punkte Euroopa ja täiesti uue maailma vahel. Tähistamaks 200 aasta möödumist eestimaiste juurtega admiral Bellingshauseni juhitud Antarktise mandri avastusretkest, võtsid meie südid meresõitjad ette selle ekspeditsiooni korduse. Mootorpurjekas alustas teed Kroonlinnast ning teekonnal läbiti rohkem kui 50 sadamat Euroopas, Aafrika rannikul ja Lõuna-Ameerikas.