Mobirise

TENERIFE AJALUGU PILTIDEL

Aeglasema netiühendusega sirvite blogi sisu mugavamalt Blogspotis (kliki siin) 

Tenerife metsapõlengud

Esimene pilt on minu üks lemmikumaid fotosid üleüldse ja endamisi olen ma talle pannud pealkirjaks „Looduse triumf lolluse üle.“ See klõps on tehtud vähem kui aasta peale 2007 aasta ränki metsatulekahjusid männitüvest, millest oli jäänud vaid mustav sammas. 10+ aastat hiljem peab juba tähelepanelikumalt vaatama, et eristada (tihtigi korduvalt) põlenud kanaari männikuid purgatooriumist pääsenuist – loodus on kõikvõimas. Kanaari männi puit on erakordselt tihe, seejuures veel aastaringi vett täis ning vulkaani otsas kasvades omandatud võime ajada tüvevõsusid (eelnenud aastatuhandetel olid põlengud vältimatud tänu aeg-ajalt välja purtsatavale laavale) teeb temast väga sitke selli, keda hariliku põlengu käigus jala pealt juba maha ei põleta. Muide, vahel tuleb seda ette, et meid saaretuuril veinide degusteerimiseks kupatatakse veinimuuseumist üle platsi ühte XVII sajandist pärit ja markiile kuulunud elamusse, kus siseõuel ehk patios ootas vaguralt ühel siseakna aknalaual (kanaari kombe kohaselt aastaid, ilmselt ootab siiani) tükike aknaraami nurgast, millal ta õigele kohale tagasi kinnitatakse. Ma olen lõbustanud ennast ja tuuritajaid sellega, et käsutan turisti seljaga enda poole ja poetan selle killu neile pihku ja palun seda juppi nägemata, pelgalt faktuuri ja kaalu põhjal ära arvata, mis materjaliga on tegu. Umbes viiekümnest üks pakub puitu – ülejäänud on veendunud, et tegemist on kiviga.
Tänapäeval läheb mets põlema peamiselt inimeste lollusest. St mitte nii, et loll sõidab mööda ja mets lahvatab leekidesse, vaid ikka koni, tuletegemise keelu ajal või vales kohas grillimisest jne – kuni tahtliku süütamiseni välja. 2007 aasta Gran Canaria hiigelpõlengu päästis näiteks valla metsavaht, kes tahtis niimoodi tõmmata tähelepanu oma väikesele palgale. (Ta andis ennast ise üles ja seepärast pääses terendanud 16 aasta asemel kinnimajas kõigest kaheksa ja poolega). Eriti totter lugu pärineb La Palmalt, kus üks saksa turist käis põõsa taga pätsi punumas ja pidas tarvitatud tualettpabereid nii suureks keskkonnariskiks, et otsustas nad ära põletada. Tulemus paistis kosmosesse ära.
#tenerife #tenerifekompass #tulekahjud #saaretuur #espitsjoon 

1719 - Mereröövel Amaro Pargo

La Laguna Santo Domingo kirikusse sisenedes jääb kohe peauksest paremale hauakambrit kattev plaat, mida ehib katoliku pühakodades pehmelt öeldes harvaesinev rist – see moodustub inimese sääreluudest ja selle keskel pilgutab silma pealuu - nagu me neid piraadilaevade masti tõmmatud Jolly Rogeritel ikka näinud oleme. Selles krüptis puhkab Tenerife kuulsaim korsaar Amaro Pargo ehk Amaro Rodríguez-Felipe y Tejera Machado. Nagu paljud ametikaaslased enne ja pärast teda, võttis ta kuningalt, kelleks sel ajal ehk aastal 1719 oli Felipe V spetsiaalse kinnituskirja ehk „Patente de corso“ ning sestsaadik kaaperdas laevu juba jumala ning monarhi armust (ja kahtlemata ka tema hüvanguks). Ta tegi seda hästi, sest 1724 sai temast hidalgo ehk aadlik. Kui veniv jumala arm tol ajal oli ning kui avarad tema käskude tõlgendamise võimalused, nähtub sellestki, et Amarol oli vagast nunnast hingehoidja Mary of Jesus de León y Delgado, kelle õnnistusel ta maailmameredel röövis ning hätta sattudes tuli Mary kahestudes talle lahinguisse appi, olles samaaegselt nii kloostri müüride vahel kui lahinguis füüsilise isikuna kohal, suunates Amarost eemale kuule ja pistodasid. Kui issand Mary enda juurde kutsus, ei lagunenud tema maised jäänused ning need on nüüd Amaro raha eest tehtud uhkes sarkofaagis, mida igal aastal 15.02 ka rahvale näidatakse. Tenerife ootab muide juba aastaid Vatikanilt Mary pühakuks kanoniseerimist. Amaro suri oma kodus Tenerifel aastal 1747, jättes oma kokkuröövitud varanduse (mida olla jäänud mitu head kirstutäit peale enamuse kirikule annetamist) peidukoha saladuseks ja see on ilmselt peamine põhjus, miks tema majast enam suurt midagi alles ei ole – ajukääbikud on aardeid otsides lihtsalt seinu maha tõmmanud.
Amaro hauarahu häiriti viimati aastal 2013, kui krüpt avati ning seal olnud surnukehadelt võeti proove DNA testide tegemiseks. 

XIX saj. IISAKU KATEDRAAL JA TENERIFE

Suurim õigeusu katedraal maailmas on enamusele eestlastest vähemasti pildi järgi tuttav ja meie hõimuveljed on ta koguni 19. sajandist kõnekäänuks võtnud – „Kuin Iisakinkirkkoa rakentaminen“ tähendab ülemõistuse kaua aega võtvat toimingut. (Oleks soomlased väheke kannatlikumad olnud, võinuks Gaudi oma Sagrada Familiaga neile muidugi hoopis tuumakama võrdlusobjekti kätte anda, ehkki vastandina Piiterile pole Barcelona kunagi soomlastele pealinnaks olnud). Iisaku katedraali ehitati 40 aastat, toimus see Aleksander I korraldusel ja selleks ära kulunud ulmelised miljon kuldrubla (kuus tonni puhast kulda) võeti riigikassast. Ehitus toimus tsaari ihuinseneri Agustín de Betancourt y Molina kontrolli all, tema oli ka arhitekt Montferrandi Prantsusmaalt kohale kutsujaks ja olulisemad insenerimõtet ja läbiarvutamist vajavad sõlmed nagu näiteks kuplit kandvad malmsõrestikud on samuti Betancourti looming. 19. sajandi alguse tööstusrevolutsioon Venemaal on Betancourti näpu- ja jalajälgi tihedalt täis – tema ehitas tsaaririigile rahapaja, millest tänaseks on saanud Goznak, enamus tema ajal ehitatud Piiteri sildu ja süvendatud kanaleid on Betancourti tehtud ja muuhulgas kasutati nende tööde käigus (aga ka näiteks Kroonlinna sadamas) Betancourti enda projekteeritud auru jõul käitatavaid süvendajaid. Ikoonilistest ehitistest on Betancourti töölaualt veel Maneež Moskvas, Nižni Novgorodi turuhoone ja passaaž jpm, aga ka Venemaa kõige esimene aurulaev Jelizaveta on tema konstrueeritud. Pärit aga on see moodsa aja Da Vinci Tenerife saarelt – La Orotavast ning on kuulsa Jean de Bethencourti järeltulija, kes aastal 1402 ehk pea sada aastat enne Hispaania Kuningriigi asutamist Kanaari saari vallutama asus. Mõistagi on Betancourtile Orotavas ka ausammas püsti pandud, aga Piiteris on neid koguni kolm.

1958 - RÄNDTITSUDE RÜNNAK

Lapsepõlve suvedest Prangli saarel ma mäletan, et aeg-ajalt võttis vanaema teemaks sellise nähtuse nagu Egiptuse nuhtlus, reeglina ühenduses mõne toreda sündmusega - olgu siis vähem või rohkem õnnestunud isetehtud raketi üles saatmisega koduõuelt või vähe kaugemal toime pandud lihtlabase ja süütu pommikese katsetusega, nagu neid selles vanuses ja selles ajas ikka paratamatult ette tuli. Vanaema suhtus minu eksperimentidesse kahtlemata kitsarinnaliselt ja jumalakartliku ning piiblit lugeva inimesena oleks võinud pigem viidata hoopis Matteusele, sest mida muud see vanaonust maha jäänud ning voodi alla peidetud püssirohukast muud oli, kui stiilipuhas kiusatus ja keelatud vili on teadagi magus ja inimlaps liigväeti sellisele provokatsioonile vastu seisma.
Kanaaridel paraku Egiptuse nuhtlusega mingeid nostalgilisi sidemeid ei ole ning kaheksandaga selles loetelus on põllumehed hädas olnud sama kaua, kui põlde haritud on ehk aastatuhandeid. Selleks nuhtluseks on kuumade õhuvooludega Kanaaridele kanduvad rändtirtsud, keda võib saabuda hiiglaslikes punastes kerakujulistes parvedes kuni 100 miljonit isendit päevas. XX sajandi traagilisim rünnak toimus 16. oktoobril 1958, kui Kanaari saartele maabus hinnanguliselt pool miljardit tirtsu, kes õgisid tomateid, banaane, kartulipealseid ja viinamarjalehti kiirusega 100 tonni tunnis. Nende maha nottimisel osalesid sõna otseses mõttes kõik saareelanikud - igaüks oma võimete kohaselt, külamehed näiteks tagusid putukaid lihtsalt hommikust õhtuni malkadega surnuks. Ablaste sunnikute peletamiseks põletati põldudel autokummme, käiku läksid isegi sõjaväe leegiheitjad ja Franco saatis mandrilt appi mürki piserdavad lennukid. Kolme nädalaga saadi sest nuhtlusest lõpuks jagu, aga kahju oli sündinud 135 miljoni peseeta eest. Vähemasti samapalju kui neid saartele jõudis ehk sadades miljonites tirtse olid maandunud ookeanis, kus nad ummistasid veel nädalaid kalurite võrke, randadesse uhuti neid niipalju, et nende jaoks tuli kaevata kraavid ja neid tonnides rannaklibu alla matta.
#tenerife #tenerifekompass #rändtirtsud #egiptusenuhtlus 

II saj. VANAD KAARDID

„Täändap poiss, ega seal muud kunsti ei olegi, kui et paned õhtupoole minema ja kui Heraklese sammaste vahelt välja saad, siis hoiad lõunasse ja annad kolm ööd-päeva minna, aga passi peale, et kallast silmast ei lase enne, kui õhtukaares Centuria paistma hakkab.“ Nii või umbes nii võis vana foniniiklasest merekaru Hanno kollanokki õpetada, mismoodi purjetada saartele, mis siis veel Õnne Saarte ehk Fortunate Insule nime kandsid. Õhtupoole tähendab siin läänt, Heraklese sambad Gibraltarit ja Centuriat nimetame me tänapäeval Tenerifeks. Sest kaarti polnud tal noorele merekarule kaasa anda, kuigi Vahemerd kujutavad papüüruskaardid olid kartaagolastel küll juba olemas. Mõistagi olid need kõvasti proportsioonist väljas, sest meridiaanidest ja laiuskraadidest ei jagatud veel mütsigi ning nende asemel märgiti objektide omavahelisi kaugusi, peamiselt staadionites, aga meresõitjad neid reeglina objektiivselt määrata ei osanud.
Vanim tänaseni säilinud kaart on aastast 975 ning pärit Gironast ja enim meenutab ta Winnetou filmide aardekaarte, Tenerifele on selle järgi küll pagamana raske navigeerida. Ptolemaiose atlasest, mis on pea tuhat aastat vanem, ei ole küll säilinud originaali, aga vähemasti koopiatelt näeb, et seal oli proportsioonidega juba kõik enam-vähem, seda enam et null-meridiaaniks oli Ptolemaios võtnud ju Kanaaride pesamuna ehk El Hierro. Kui XV ja XVI sajandil tihedamaks sõelumiseks läks, olid pardal tihti ka geograafiahuvilisi kartograafe (üldjuhul itaallased – Dulsert, Torriani jt) ning alates XVII sajandi lõpust hakkasid Kanaari saared kaartidel paistma enam-vähem sellistena välja, nagu me tänagi harjunud oleme.
#tenerife #tenerifekompass #kaardid #saaretuur #espitsjoon 

500 BC - KALJUJOONISED

Mis tänapäeva inimestel viga ennast loominguliselt väljendada – kui tuleb ikka tuhin peale, ostad poest tarbed ja muudkui maalid. Või kirjutad seina peale et HAIGUSTE RAVI. KONTROLLITUD. Või siis et Mari on teadagi kes. (Tähelepanuks kõigile Maridele – ma ei pidanud siin kedagi konkreetset silmas). Aga mida hakata siis peale, kui õlivärvide leiutamiseni on oma paartuhat aastat veel aega ja areoosoli purgini pooltuhat otsa? Eks siis ei jääd muud üle, kui võtad looma verd ja ookrit või kasvõi lõkkeasemest sütt ja muudkui kukud looma. Kui on aga midagi eriti olulist öelda – näiteks saada südamelt koorem, et kui ükskord kutsusid kolm sõpra külla ja ootasid neid endal antenn pähe löödud ja siis üks neist käis viisakalt enne poest läbi, aga teine tuli tühja käega ja kolmas jättis üldse tulemata ja seisab mõttetult kuskil taamal – siis võib muidugi valida ka palju igavikulisema tehnika ehk täksida kalju sisse petroglüüf. Sama kehtib ka siis, kui on vaja teha kaart selle kohta, millisesse koopasse sai kitsenahkadesse mähitud vanaisa surnukeha viidud ja kus on kuivatatud kitseküljed. Et tulevastel põlvedel segamini ei läheks. Ja raketti polnud ka lihtne välja mõelda, see ka ikka kivisse, von Braunil pole tulevikus muud muret kui joonist jälgida. Et raketi katsetusfaas oli kõrge riskifaktoriga, sellest saab ka pildilt aimu.
Vanimad Euroopast leitud kaljujoonised asuvad Hispaania territooriumil Altamira koobastes ja selles aastatuhandete jooksul täienenud galeriis on dateeritud kuni 38 000 aasta vanuseid taieseid. Vanimad Tenerife petroglüüfid on Teno aheliku koobastes - ca 2500 aastat vanad. (See on saaretuuritajatele tuttav koht - Mascast põhjaldale sõites jääb paremale). Ühel pildil on mu oma käega pildistatud päikest kujutav pintadera, mis on küll La Palmalt pärit, aga on umbes sama vana. 

1808 - TENERIFE KÜBARAD

Paar sajandit tagasi võis vabalt juhtuda, et kanaari peremees pahuralt mööda maja tuustib ja asjatult oma kaabut taga otsib, sest turule või põllule kiirustav emand on ähmispäi selle endale pähe vajutanud. Vildist vormitud kaabud ja kübarad olid nii meestel kui naistel siis veel üsna ühte vurhvi ja kuna naistel käis kübara alla veel rätik ka, siis tihtipeale ka ühte mõõtu. Pole siis ime, kui on veel kiire ka ja asjad. Selge vahe tuli sisse alles XIX sajandi alguses, kui Poolsaare sõja käigus peetud Baileni lahingus Napoleoni eest sõdinud konnaõgijad hirmsal kombel peksa said. Tuhandeid löödi maha, aga veel enam võeti vangi – kokku kuni 15 000 meest. Ülimalt täbaralt käis nende sõjavangide käsi, kes tillukesele Cabrera saarele saadeti - 9000 mehest jäi ellu alla kolme tuhande – ülejäänud surid lihtlabaselt nälga. Cabrera oli esimese vabariigi ajal Eestis kuum nimi, sest Johannes Maide ajas pühendunult küllalt utoopilist kartulivabariigile koloniaalvalduste rajamise asja ning see kaljunukk oli Maide arvates optimaalne valik kõigile eestlastele hiigelsanatooriumi loomiseks.
Palju paremini läks neil paaril tuhandel prantslasel, kes Kanaari saartele toodi. Jaotati nad Gran Canaria ja Tenerife vahel enam-vähem võrdselt ja pandi kohe tööle põldudel ja istandustes – Tenerifel peamiselt idakaldal - Candelaria ümbruses. Nende liikumisvabadust kuigivõrd ei piiratud ja loomulikult hakkasid nad kohe kanaari plikadega semmima ja neile tittesid treima, seega kui sõda kuus aastat hiljem läbi sai, oli kodumaale lahkujaid vaid käputäis, ülejäänud täiendasid usinalt niigi kirjut genofondi ja kirikuraamatutesse ilmusid Gonzaleste ja Suarezide vahele Boissierid ja Auyanetid. Ma heietan sellest sellepärast, et kõige esimesed kübarad olid justnimelt sõjavangide näputöö. Kübaraid punusid nad kõikjal vedelevast toormest - kanaari datlipalmi lehtedest, et neid kohalikele tüdrukutele kinkida või siis turul toidu ja tubaka vastu vahetada. Vaid paari aastaga sõid väikesed koketsed lindiga kaunistatud kübarad viltkübarad pidukostüümidest välja. Pariisi mood oli vallutanud Hispaania koloniaalimpeeriumi äärealad ning saanud rahvarõivaste lahutamatuks osaks. Tegelikult isegi sümboliks.  

1969 - REIS KUULE

McCandless: „Apollo 11. Siin Houston Kanaari saarte kaudu.“
Armstrong: „Sain aru. Kuulen sind valjusti ja selgelt. Käisime checklisti läbi ja anomaaliaid ei ole.“
See vestlus peeti paarkümmend minutit peale Apollo 11 starti Houstonis asunud lennujuhi Bruce McCandlessi ja maa orbiidil kuule lennuks valmistuva Neil Armstrongi vahel. Kanaari saared on siinses kontekstis Maspalomase (GC) lähedal asuv NASA Canary Station ehk Kanaari jaam, mis asub Cape Canaveraliga samal laiuskraadil, neid lahutamas vaid Atlandi ookean. Tehniliselt kuulsid kanaarid kõige esimesena ka kuulsat „It is a small step...“ lauset, sest side Apolloga käis just Kanaari jaama kaudu. Kolm kuud hiljem olid Armstrong, Aldrin ja Collins ka ise plaksti Maspalomases kohal, olles teel Euroopasse õhusuudlusi jagama ja lastele patsu lööma. Nixon andis neile selleks Air Force One kasutada, millele kohalikud tuusad ei pidanud paljuks lennuväljal vastu töristada Seat 850-ga, mis on nõukaaegse maanteemuhu geneetiline lähisugulane. Astronaudid kepsutasid kohalikega tantsu ja Armstrong näppis koguni kanaari mikrokitarri timplet. Siis laaditi jahi pardale pannitäis paellat, kanaari kortsukardulat koos tortillaga (Janet Armstrong nõudis hiljem retsepti) ning piisavalt kohalikku veini ning astronaudid viidi koos prouadega ookeanile tšillima. Foto laiali kätega ning ujumismaskis Aldrinist leidis äratrükkimist klantsajakirjades üle kogu maailma (kuuendik planeedist muidugi välja arvatud) koos kirjeldusega, et Buzz Aldrin on vaimustuses vee all kohatud meriahvenate suurusest. Selle foto autori ehk jahi pardalt pildi klõpsanud kohaliku turismibossi Eduardo Merino õiendamine, et tegelikult kirjeldas Aldrin nähtud traktoriratast, ei huvitanud loomulikult kedagi.
#tenerife #tenerifekompass #apollo11 #neilarmstrong #buzzaldrin #michaelcollins #minutenerife2 

XIX saj. KANAARI KITARR

Suurepäraseks näiteks rahvuste sulatusahjust Kanaari saartel on levinuim muusikainstrument timple ehk reeglina viie keelega GCEAD häälestuses väike kitarr. Timple jõudis Kanaaridele tänu portugaallastele, kel on sarnase pilli nimeks cavaquinho, aga timple konstruktsiooni ja häälestust on viimaste sajandite jooksul kõvasti mõjutanud ukulele, mis Hawaiilt koos tagasipöördujatega läbi Ladina-Ameerika Kanaaridele jõudis ja kohalike pillidega segunes. La Palmal ja Tenerifel põhjaosas on ukulele mõjutusel tihtigi viiendast ehk D keelest loobutud. Timple`d tehakse traditsiooniliselt kohalikust männipuust, aga kasutatakse ka nulgu ning mooruspuud, kõlakaste on tehtud aga ka kuivatatud ja pooleks saetud kõrvitsalistest, millel puidust on ainult kael ja kõlalaud, üldjuhul need pillid ühest vägevast moosikulbist palju suuremad ei ole.

5000 BC - KANAARI KOERAD

Kanaari saarte ristiisaks oli teatavasti Mauretaania ja Numiidia kuningas Juba II, kes nimetas saared sealt kaasa toodud koerte järgi. (Canis tähendab ladina keeles ju koera). Tuhandeid aastaid tagasi Epirusest ümberasujatega koos (jääb kuhugi tänapäeva Kreeka ja Albaania piirimaile) teele asunud koeratõug on hiljem saanud nime omakorda saarte järele: Kanaari mastif - Canis lupus familiaris. Kanaari mastifi ülesanne olevat karja kaitsmine kiskjate eest ja vähemasti mind on see fakt küll alati imestama pannud – jänesest suuremaid kiskjaid Kanaaridel ju ei ole. Võib-olla alahindan ma haavikuemandaid, aga jänesekarja kitse murdmas ja siis selle kallal raevukalt rappimas on mul raske ette kujutada. Muidugi ei tohiks ära unustada ka siile - kes tõepoolest lihast ära ei ütle, aga kas nende vastu astumiseks on tõesti vaja keskmiselt 60 kg kaaluvaid mürakaid? Muide, kui Kanaari mastifil kuplialune segi pöörata, siis on tulemuseks ohtlikumaid koeri maamunal ning seda kasutavad ära hälvikud, kes neid võitluskoerteks kasvatavad. Inimohvreid on teada üksjagu, kuulsaim neist ilmselt USA-s sajandi alguses aset leidnud kaasus, kus tapjakoeri kasvatanud abielupaar eluks ajaks vangi mõisteti, kuna nende naabrinaine oma kodumaja ees pudiks kisti.
Teine kohalik tõug on veelgi pikema ajalooga, pärit 7000 aasta taguselt Egiptimaalt ning kõigile vähemasti peadpidi teada – surnute riiki haldav Anubis laenas just sellelt koeralt endale pea. Podenco Canario on aretatud puhtalt jahikoeraks ning koolitatakse neid iseseisvalt jänesejahti pidama. Et kiskjad saarel võimust ei võtaks noh. Kohalikud on pikk-kõrvade nottimisest koguni spordiala teinud, iseasi on, palju nad selle käigus küll ennast liigutavad.
#tenerife #tenerifekompass #kanaarikoer #minutenerife2

1936 - FRANCO TENERIFEL

Kuigi Kanaari saared jäid 17.07.1936 puhkenud Hispaania kodusõja lahingutes puutumata, on Tenerifel selle tragöödia juures oma märkimiväärne roll olnud. Sest just Tenerifele olid vabariiklased saatnud 1936 aasta veebruarikuus tülikaks muutunud kindral Franco. Vormiliselt justkui kuberneriks, tegelikult asumisele. Hispaanlastel pole ju Siberit kuskilt võtta, tuleb Kanaaridele saata. Ning just Tenerifel toimusid Franco mõttekaaslastest sõjaväelastele korraldatud salakoosolekud, kus sõjaväelise riigipöörde plaani arutati. Et suuremaks verevalamiseks läheb, mis koguni kolm aastat vältab, ei aimanud neist keegi. Suurimal kogunemisel kohakeses nimega Las Raices osales koguni sadakond kõrgema sõjaväelast ning 1958 aastal püstitati selle sündmuse jäädvustamiseks künkale obelisk, mis alles 2015. aastal ära lammutati.
Palju eestlasi Hispaania Kodusõjas osales, ei ole täpselt teada, kuna Pätsu dekreediga oli EW kodanikel Hispaania kodusõjast osavõtt keelatud, aga ajaloolased räägivad umbes kahesajast mehest – reeglina kõik vabariiklaste poolel võidelnud ja Hispaaniasse sõdima läinud Kominterni ning EKP illegaalse büroo vahendusel. No pasaran! Kolme mehega pildil poseerivad võitlejad Richard Ehrlich, Ralf Pikka ja Evald Saueauk juulikuus 1937 peale mundrite kättesaamist Albacetes. Kõik kolm tulid Hispaaniast küll eluga tagasi, aga Pikka ja Saueauk said teises ilmasõjas hukka, Ehrlich tegi selle aga partisanina läbi ja suri Tallinnas personaalpensonärina 1977. 

500 BC - TERRASSPÕLLUD

Kui te Eesti põllumehega rääkides olete sedapalju hooletu, et pruugite ühes lauses sõnu „kivi“ ja „põld“, ärge siis imeks pange, kui tal käed reflektoorselt rusikasse kisuvad. Kanaari saartel aga nii ei ole. Kivid on kanaari põllumeeste sõbrad, sest kui neid ei oleks, oleks ka enamus põllumaad olemata. Terrasspõldude rajamise põhimõtted pole antiikajast kuigivõrd muutunud – ka üks ilmaimedest ehk Babüloni rippuvad aiad olid rajatud enam-vähem samal printsiibil, nagu guantšid neid Tenerife nõlvadele rajasid ning nagu neid ehitatakse tänase päevani välja. Suurim erinevus on kastmissüsteemides – tänapäevased lahendused on enamasti seotud elektriga. Kõik algab kiviaiast, mis rajatakse samakõrgusjoonele samamoodi, nagu meil on sajandeid kiviaedu laotud – kuivalt ehk ilma seguta. Selle taha lähevad täiteks samuti kivid ja alles kivide peale laotatakse viljakandev kiht. Tenerifel on selleks reeglina šlakikoonustest toodud vulkaaniline muld, millele orgaanikaks lisatakse männiokkaid ehk pinochat ja võimalikult palju sõnnikut. Vägagi soovitatav on ränga vaevaga põllule saadud vee väljaaurustumise aeglustamiseks katta huumuse kiht omakorda õhukese kihi heleda klibuga (Tenerifelt leiab ka nii liiva- kui paekivi) – päike peegeldub sellelt tagasi ning ei neeldu nii hullusti. Ja siis võib külvama hakata! Ja las saagi tassivad külla naised, meestel on muudki teha. Eriti kui joven ehk uudsevein vajab hindamist.

1819 - BELLINGSHAUSEN

On reedene õhtu suvalises linnaäärses bensukas. Paari laua taga nosivad rekkamehed omaette burksi ja püüavad mitte välja teha nokastanud neiust, kes ühest lauast teise kondab ja neid tüütab. Ülemeelikud ning nädalalõpuõhinas seltskonnad kannavad autodesse sületäite kaupa krõpsupakke, õlut, pakiveini ja kabanosse.
Sajandeid olid Kanaari saared just selliseks linnaäärseks bensukaks - selleks viimaseks asustatud punktiks, kus provianti, magedat vett ning veini kaasa haarata, et siis kliiverpoom läänekaarde Atlandile pöörata ja endid oma laevukesega vanajumala ning kirdepassaatide hoolde usaldada. Nende kümnete tuhandete seas on ka õige kuulsaid nimesid - Kolumbusest Humboldti ja Darwinini. Kõige kuulsamate hulka kuulub kahtlemata väljateenitult ka Saaremaa poiss Bellingshausen, kes just täna 200 aastat tagasi Kroonlinnast teele asus. Septembrikuus 1819 jõudis Bellingshausen Tenerifele ning loksus oma luupidega Mirnõi ja Vostok viis päeva Santa Cruzi reidil, varudes veini, vett, liha, puu- ja juurvilju. Et purjetada siis edasi lõunasse ja saada poole aasta pärast üheks kolmest inimesest, kes esimesena Antarktise oma silmaga ära nägid. Proviandist rääkides - teele asudes oli Vostoki pardal ligi 4000 liitrit viina, aga et see sai juba Brasiiliaks ehk poole aastaga otsa, siis mindi sujuvalt rummile üle ja nurinat kuulda ei olnud.
Ja just täna (11.07.2019) sätib ennast Kroonlinnast teele ketš Admiral Bellingshausen, et kahesaja aastase vahega Vostoki ja Mirnõi kiiluvees see rännak taaskord läbi teha. Seitse jalga kiilu alla!
#tenerife #tenerifekompass #Bellingshausen #Antarktika200

1836 - LAVADEROD

Vanal ajal olid Facebookid selle poolest etemad, et must pesu sai seal ka päriselt puhtaks. Korjasid aga maja pealt linad-rätikud-hilbud kokku ja köitsid pampudesse - ühe hiivasid selga ja teise sättisid kübarale kaunistuseks. Siis padavai lavaderosse ehk pesumajja. Eraldi maju pesu pesemiseks Tenerifel tegelikult reeglina ei olnud (erandiks Santa Cruz - aastast 1836 ja La Orotava - 1890), parimal juhul olid barrancodes ehk uhtorgudes tsementeeritud kivivannid, millest vesi kaskaadidena järjepannu alla voolas – alumistes käis seebitamine-pesemine ja ülal loputati. Ja vett ei olnud seal ka sugugi kogu aeg – selleks pidi mägedes vihma sadama. Ega tänapäeval ka ju kogu aeg netti ei saa. Ja juhtus ka nii, et vett küll oli, aga facebooki ei lubatud – pandeemiate ajal oli avalike lavaderode kasutamine keelatud (aga käidi ikka, pesu pesti öösel ja käsikaudu, pealegi keelt sügada saab pimedas vaat et pareminigi). Hiljemalt õhtuks oli pesu puhas ja niipalju vastu kive kuivemaks taotud, et vett suisa krae vahele ei solisenud, kui hommikusest korda kolm raskema pambu jälle pähe vinnasid. Aga jalg oli sellest hoolimata kodu poole tõtates nii kerge, sest värsked uudised ootasid ju laiali laotamist.

1869 - TENERIFE FIESTAD

Laulu- ja tantsupidu selle Eestiga võrreldavas pühalikkuses Tenerifel ei eksisteeri ja sellel on omad põhjused. Esiteks on Tenerifel karneval ja see ei toimu mitte iga viie aasta tagant, vaid igal aastal enne paastu. Ning karneval kerib tuure üles terve kuu aega ja siis on nädal aega järjest pidu. Kostüümide ja (väga) suure rongkäiguga, mille nad jätavad magustoiduna üritustenädala lõppu. Teiseks võib väiksemamõõtmeline laulu- ja tantsupidu puhkeda suvalises külakõrtsis seitsmel päeval nädalas – laulda ja tantsida tinerfeno nii armastab kui reeglina ka oskab. Ja kolmandaks toimuvad Kanaari saartel (ja tegelikult terves Hispaanias ja Portugalis ka) erinevatele pühakutele pühendatud romeriad ehk väikesed laulu- ja tantsufestivalid, mis on inspireeritud lühikestest palverännakutest (romero – keegi, kes on teel Rooma) ning millelt ei puudu ka pidulik rongkäik peopaika. Romeriadeks ajavad rahvariided selga kõik, kellel need olemas on ehk siis enam-vähem kõik kohalikud. Kanaaride rahvariided kujunesid sarnaselt meiega välja XIX sajandiks ning Tenerife, eriti La Orotava kandi seelikud meenutavad väga Eesti triibulisi.
Üks hüpoteetiline küsimus paralleelidest on mul viimasel ajal ka peast läbi käinud: huvitav, kuidas vaadataks selle inimese peale, kes tuleks välja ideega, et – sõbrad, ärme sel aastal romerial veini joo! Ei tahaks vist tema nahas olla küll. 

1864 - ANAGA TULETORN

Eesti (ja kogu Läänemere) vanim tuletorn püstitati peaaegu viissada aastat tagasi (1531) Kõppu, sest see oli Hiiumaa kõrgeim punkt – koguni 67 meetrit üle merepinna. Enam kui kolm sajandit hiljem (1864) sai lõpuks oma esimese majaka ka Tenerife ning seda ei püstitatud kaugeltki saare kõrgeimasse tippu – kõigest 235 meetri kõrgusele Punta de Anaga kaljuplatoole. Vundamendist laternaruumini tuleb veel 12 meetrit otsa ja tuli paistab 29 nm (nautical mile ehk meremiili, ca 40 km) kauguselt kätte. Õlilambid on küll elektripirnide vastu vahetunud (ja ka elekter toodetakse nüüd kohapeal päikesest), aga Flesner-tüüpi Prantsusmaal toodetud läätsed löövad veel tänase päevani kenasti vastu. Ühtekokku on majakaid järgnenud pooleteist sajandi jooksul Tenerifele ehitatud seitse ning mitmeid koguni korudvalt: algsed mõne- kuni mõneteistmeetrised rajatised on hiljem saanud kõrgema torni kõrvale (Abona, Teno ja Rasca). Minu raudne lemmik on Punta del Hidalgo. Ja ilmselt mitte ainult minu - esimesena kargavad mulle pähe saudid - miks nad muidu oma pilvelõhkujaid meie majaka pealt maha panevad!
#tenerife #tenerifekompass #tenerifetuletornid #minutenerife2

1567- KANAARI KARTUL

„Seakardulat mina ei söö!“ kuulutas turd eesti talunaine, lükkas taldriku endast resoluutselt eemale ja asetas lihavad, liigsest päikesest kestendavad käsivarred trotslikult risti rinnale. Ei aidanud siin ükski jutt, et kohalikest sortidest peetakse just „papa negrat“ ehk musta kartulit traditsioonilise kortsukartuli (papas arrugadas) valmistamisel kõige hõrgumaks. Seakartul jääb seakartuliks, nimetage teda kuidas tahes!
Eurooplase silmale on kohalikud sordid ehk tõesti kiduravõitu. Aga kanaari kartulil on kolm korda pikem ajalugu kui Eestis kasvaval, ta jõudis Tenerife (ja teiste Kanaari saarte) põldudele juba 16. saj. keskpaigas. (Kuigi kohal oli kartul Eesti mõisnike aedades juba 18. sajandi esimeses pooles, tõmbas naeris ennast koomale kõige uue suhtes umbuskliku maarahva põldudel alles sajand hiljem – Kanaaridega seega kolm sajandit vahet). Ning kaugelt Andidest tulnuna kannab ta Kanaaridel siiani sünnikodust kaasa saadud nime – papas. Esimene kirjalik kinnitus kartulist Tenerifel on aastast 1567. See on ka teada, et Euroopasse liikus kartul just nimelt Kanaari saarte kaudu. Esialgu kurioosumina – lille juured kõlbavad süüa! Kuigi kartulit leiab täna Tenerifel terrasspõldudelt ja saare lamedamatest osadest ka suuremaid põllusiile, käis kartuli kasvatamine seal kus ruumi üle oli – näiteks puude all ja aia- ning teeäärtes, labidaga maha panduna ja samamoodi ka üles võetuna. Kolm saaki aastas. Sarnaselt veinile on ka kanaari kartulil oma regioonitähis ning koguni 29 sorti on saanud ametliku kaitse (Denominacion de Origen Protegida) kui „Kanaari vana kartul“. Omamoodi kurioosumina on ühel sordil kuningas Edwardist tulenenud nimi – Quinegua (värvilt meenutab ta laigulist granaatõuna ja seoste leidmise jätan ma teie hooleks).
Keetke aga ohtra soolaga maitsestatud vees (kui ookeani käepärast pole), segage mojod ehk kastmed kõrvale ja laske hea maitsta.

1632 - KANAARI RÕDUD

Traditsioonilise kanaari arhitektuuri sümboliks on teadagi rõdu. Kui XV sajandil ajutistena rajatud konkistadooride laagrite asemele tulevased linnasüdamed hakkasid kerkima, hakati majade külge ka kohe rõdusid vorpima. Seda suurema õhinaga, et mandril olid nad parasjagu ehitiste tänavapoolsel küljel keelatud. Ametliku põhjusena tänavate ventileerimise huvides (kanalisatsiooni asemel olid siis ju käibel rentslid ehk solgikraavid tänava ääres), tegelik põhjus oli ilmselt kartuses, et võimalike vastuhakkude korral ei saaks mässulised rõdul kükitades pahandust teha. Sajand hiljem keelas muide Felipe II ka Kanaaridel rõdud ära, aga sellest ei teinud keegi väljagi. Eriliseks kogu koloniaalarhitektuuris teeb kanaari rõdud nende kaugelt inkrusteeritum ja nikerdatum viimistlus – rikas majaehitaja võis matta ka viiendiku kogu maja maksumusest uste, aknaluukide ja rõdude nikerdustesse. XV-XVII sajandil valmistati rõdusid ja muid detaile peamiselt kanaari männist, mis on küll üliraskesti töödeldav ja ka läbikuivanuna raske nagu kont või kivi, aga see-eest ääretult vastupidav mh päikesele, mis nendel laiuskraadidel on orgaaniliste ehitusmaterjalide peamine vaenlane – näiteks laastukatus seal mingi valemiga kümmet aastat vastu ei peaks, õlgedest katust lapiti igal aastal, hiljem hakati kasutama ka sisse veetud Irokot (sellest tehakse muide tänini jahtidele tekke ja „igavest“ terrassimööblit). Kõige vanemad Tenerifel leiduvad originaalpulgad, mis siiani kasutuses, on ilmselt inkvisiitori maja rõdu ülal hoidvad talad Icodis (XVI saj.) ning kuulsa Orotava rõdudega maja ehk Casa de los Balcones (ehitatud 1632) küljes on samuti puitu, mis pea 400 aastat tagasi raiuti. Kinnised ehk naistele mõeldud „emased“ rõdud on loomulikult araablaste leiutis (nende siiani käibel nimetuski „ajimez“ tuleneb araabiakeelsest xemesi, mis tähendab võret) ja kuigi moslemid löödi Hispaaniast välja parajasti selleks ajaks, kui Kanaari saarte koloniseerimine hoo sisse sai, on nad ikkagi just Kanaaridel laialdaselt kasutusel oma funktsionaalsuse tõttu – kanaarid on tõesti päikesest väsinud, aga tuul käib võrest lahedasti läbi.

1901 - TENERIFE TRAMM

Ma mäletan lapsepõlvest seda õhinat, millega maal elavate sugulaste lapsed kippusid trammiga sõitma. Mis Kadriorus kasvanud nagamannile tegi omajagu nalja. Ühe enam-vähem omavanuse kohaliku käest, kelle lapsepõlv möödus kõrvetava päikese all ühes külakeses Tenerife kaguosa barrancode (jäärakute) vahel, sain ma teada, et neil oli täpselt sama lugu – Santa Cruzi ihati omal ajal justnimelt selleks, et saaks trammiga sõita. Tallinna ja Santa Cruzi trammide ajaloo vahel on aga paar fundemantaalset erinevust. Lasnamäelt Koplisse logistades jaguneb vähem kui poolesaja meetrine kõrguste vahe paariteistkümne kilomeetri peale, aga Santa Cruzis tuleb tõusumeetreid sama trassi peale juba kümme korda rohkem ehk üle viiesaja. Seega jäi neil hoburaudtee rajamine vahele – selliseid suksusid pole olemas, kes vaguni koos rahvaga mäkke veaksid. Teine suur erinevus on, et Tenerife trammi sünni juures mängis suurt rolli vajadus sadamast kaupu linna vedada just trammiga – eelmise sajandi esimesel poolel olid kaubatrammid tavalised. Trammid panid Tenerifel käima belglased, kes asutasid peale kontsessioonilepingu sõlmimist aastal 1899 trammi käitamiseks ja elektriga varustamiseks aktsiaseltsi (15 000 aktsiat à 100 BEF) ning ehitasid La Lagunasse elektrijaama, panid maha rööpad ning riputasid üles kontaktliinid St. Cruzi sadamast kuni La Laguna ehk vana pealinnani (elektrijaamast on tänaseks ainult korsten alles). Belgia firmalt ACEC de Charleroi telliti 12 erekollast vagunit reisijate veoks ning 16 sõjaväehalli kaubavagunit ja 1901 apürillikuus tehti pidulik esmasõit. Rööbaste mahapanek ja kontaktliini ehitamine aga jätkus, kuni 1904 avati ühendus ka Tacorontega ja sellega sai trammivõrk valmis. 1927 müüsid belglased oma aktsiad kohalikele, kuna tasuvus jättis soovida. Järgmine suur muudatus toimus aastal 1959, kui Tacoronte liin kinni pandi ja asendati bussidega. Tänapäevased ultramoodsad trammid, mis La Laguna ja Santa Cruzi vahet tuhisevad, on tehtud Hispaanias – nagu ka need, mis tallinnlasi tasuta veavad.

1852 - TUBAKATÖÖSTUS

Kõrvuti kõige kasulikuga nagu näiteks kartul, tomat ja mais, mis uuest maailmast edasi-tagasi rännete käigus Tenerife talunike põldudele jõudis, saabus millalgi 18.sajandi lõpus ka nuhtlus nimega tubakas. Kuni 19.sajandi keskpaigani erilisest tubaka kasvatamise buumist Kanaari saartel rääkida ei saa, kuid aastal 1852 vastu võetud Kanaari vabasadamate seadus andis kõva vungi sisse ka tubakatööstusele. Suurematele saartele nagu Tenerife, Gran Canaria ja La Palma ehitati tehase mõõtu käitised, aga ka kõigile väiksematele saartele tekkisid värkstoad, kus sigareid-sigarillosid rulliti. Kanaari tubakatööstuse hiilgeajad jäid möödunud sajandisse: algusest kuni kodusõjani, mil tubakatööstus andis ekspordist märgatava osa. Esimesel pildil reklaamib 1929. aastal Sevillas toimunud Ibero-Ameerika (ehk hispaaniakeelse Ameerika) Ferial (festival-näitus) oma kõrgekvaliteedilist toodangut Tenerife bränd Mencey. Sõna Mencey on muide guantšiajast ja tähendab kuningat. See spetsiaalselt feria jaoks valmistatud sigar oli 3,10 meetrit pikk, kaalus peaaegu 100 kilo, oli 45 sentimeetrise läbimõõduga ning tõi valmistajatele kuldmedali. Sellist küll reite vahel ilmselt valmis ei rulli. Tänasel päeval on Tenerife tubakatööstus suhteliselt elus, pealinnas asuv ning jaapanlastele kuuluv (Japan Tobacco International – JTI - neile kuuluvad ka brändid Winston ja Camel) korporatsioon hoiab Santa Cruzis tootes kokku nii maksudelt kui tööjõukuludelt ning vorbib laevadega kohale veetud toorainest parematel päevadel 2500 sigarillot minutis, millest viimane kui üks veetakse Euroopa Liidust välja. La Palmal aga rullitakse endiselt sigareid ja sigarillosid kohalikust tubakast ka käsitsi, mis lähevad hinnatud (kuigi tervist kahjustavate) suveniiridena kaubaks mis ludin.

1929 TSEPELIIN

Sügisel 1929 tõusis kanaaride rahvuskangelaseks Gran Canarialt pärit dr. Jerónimo Megías (kelle vend Jacinto oli samuti tuntud mees, olles ametis kuningakojas Alfonso XIII ihuarstina). Jerónimo pildid ei tahtnud kohalikest lehtedest kaduda koos üha uute detailidega tema imelisest reisist õhulaev Graf Zeppelin pardal, mis esimest korda tegi tiiru ümber maailma. Pileti eest käis Jeronimo välja 7000 dollarit, mille eest Eestis oleks saanud sel ajal osta korraliku talu ja Tenerifel ilmselt kümme. Kuigi ilmareisi käigus uhati Kanaaridest kaugelt põhja poolt mööda, muutusid mõne aasta jooksul need hiiglaslikud sigarid kanaari taevas suhteliselt tavaliseks nähtuseks ja eriti peale seda, kui kolmekümnendatel avati liin Saksamaalt Brasiiliasse. Vahemaa kaeti selle aja kohta müstilise kolme päevaga ning lennukoridor läks täpipealt üle Kanaaride. Gran Canarial uuriti muide tõsiselt tsepeliinide maandumisplatsi rajamise võimalusi (maanduvale või õhkutõusvale lennukile on vastutuul koguni abiks, ankurdatud tsepeliinile võib äkiline pagi aga saatuslikuks saada), paraku enne kui tegudeni jõuti tegi Hindenburgi katastroof tsepeliinide karjäärile äkilise otsa peale.

1500 BC - GOFIO

Tenerife põliselanike guantšidega ühendab eestlasi kama. Nagu ka tänapäevaseid kanaare, aga eelnevalt röstitud ja robustselt jahvatatud tera- ja kaunviljade segajahu leiab näiteks ka Tiibetist ja Kolumbuse eelsest Lõuna-Ameerikast. Kanaari saartel käibel olev nimetus Gofio on algselt pärit Gran Canarialt, Tenerifel pruugitud nimetus Ahoren on käibest kadunud. Peamine erinevus muistse ja tänase Gofio vahel on koostises. Välja kaevatud ja pannil kõrvetatud juuri, õigemini risoome enam sisse ei jahvatata, need on asendanud uuest maailmast toodud mais. Viljavihkude peksmine ehk kootimine või rehepeks terade kättesaamiseks oli kanaaridele küll ka tuntud, aga mitte eriti laialt praktiseeritud. Mugavam oli peale vilja kuivatamist ringikujulistel väljakutel (reheahi paistab Tenerifel taevast) lasta härgadel ja kaamelitel pahmast tallata. Liiati olid sellised platsid kui loodud kanaari maadluseks (lucha canaria), mis on samuti guantšidelt päranduseks saadud spordiala. Tänapäeval küll kahjuks maadeldes näiteks territoriaalseid vaidlusi ei lahendata, mis on selge ajaraisk – kohut käiakse aastaid, guantšidel oli kõik poole tunniga klaar. Veskikive ajasid ringi nii tuul kui vesi (La Orotavas on terve järsult laskuv tänav endiste vesiveskitega palistatud, mis kõik järjepannu üht ja sama vett kasutasid), tänapäeval teeb seda loomulikult elekter, aga ka käsikivid olid külades kasutusel veel eelmise sajandi keskpaigas, tänapäeval ei viitsi muidugi keegi enam mässata.
Üks asi veel. Kanaaridele pole mõtet öelda „Gofio dos“ (kama kaks). Nad ei saa aru. Kontrollitud.

1943 - AAFRIKA TURG

Kõik, kes tulevad Kompassi vinguma, et Tenerife turud on väikesed ja valik niru, olen ma kohe saatnud (ei-ei, mitte sinna), vaid Tenerife pealinna Santa Cruzi. Aafrika turg ehk Mercado de Nuestra Senora de Africa ei ole küll Istanbuli Grand Bazaar, aga Tenerifel on ta suurim, näeb imposantne välja ja letid on lookas. Ehitati ta siis, kui ülejäänud Euroopa ägas pommirahes ehk aastal 1943. Ehitus võeti just sellisel ajal ette kahel põhjusel. Esiteks oli pealinna peamine turg Recova Viejal ammu kitsaks jäänud ning teiseks oli seal ainukeseks jahutusvõimaluseks kaupade jää peal hoidmine, aga jääd ei olnud kunagi piisavalt. Eriti tusased olid loomulikult kalakauplejad. Ja siis avastas saarte majandushaldur Sr. Santes, et tsiviilotstarbeks toodetud tehnoloogiat, sh jahutusseadmeid sai neil aastatel poolmuidu kätte, sest kõigil oli mõistagi muudki teha, kui külmhooneid vorpida. Nii tellitigi arhitekt Jose Marrero Regaladolt (temast tuleb meil veel nii mõnelgi puhul juttu) projekt, kes lahendas uue turuhoone neokolonialistlikus võtmes ning muuhulgas kirikute projekteerijana ei saanud hoogu maha ning joonistas ka turuhoonele uhke torni, mis ehitisele sakraalse üldmulje annab. Maksma läks arendus kõige tehnikaga 3,7 miljonit peseetat, mis inflatsiooni ja muid tegureid arvestades on täna umbes sama summa eurodes ehk tõesti odavalt saadud. 1944 pühitseti see kaupmeeste pühakoda sisse ja anti talle Aafrika Neitsi nimi (Nuestra Senora de Africa), kes on muuseas ka Hispaania koloniaalimpeeriumi armetutest riismetest ühe ehk Ceuta kaitsepühakuks (Ceuta on Hispaania Kuningriigi enklaavist vabalinn Aafrikas).

1903-1919 - PUMBAJAAM AURUGA

Tõenäoliselt ei ole guantšiajast saati pudenenud Tenerife põllumehelt lauset à la: „Päikest oli sel aastal na vähevõitu“. Igipõline koll, kes üle Tenerife põllumeeste õla luurab, on veepuudus. Iga viimne kui magevee tilk on arvel ja püütakse hoolega reservuaaridesse ning kogu saar on maapinnal looklevaid torusid täis, mis on asendanud juba põliselanike rajatud ja hiljem muudkui lisandunud kivist laotud või uuristatud kanalid. Permanentses veenappuses nägi üle-eelmisel sajandil oma võimalust brittide firma Hamilton Co, mis 19. saj keskpaigas kõik Tenerife põhjakaldal Los Realejoses tegutseva veekompanii aktsiad kokku ostis, eesmärgiks saada täielik kontroll Gordejuela koskede üle, mis sisuliselt aastaringselt kuivaks ei jäänud ning oma mägedest kokku voolanud mageda vee 50 meetri kõrguselt peamiselt ookeani voolata lasid, mis oli ju selge raiskamine ja kasutamata ressurss. Kaldakaljudele ehitati 1898 -1903 50 meetri kõrguse korstnaga ning auruga töötav pumbajaam, mis pumpas torudesse vangistatud vee 290 meetri kõrgusel asuvasse reservuaari, kuhu seda mahtus 12 000 kuupmeetrit (50 Kalevi ujula basseinitäit), mille sisust omakorda ligi pool igapäevaselt mööda 12 km pikkuseid akvedukte ümbruskonna banaanikasvatustesse pumbati. Kahjuks ei suutnud põllumehed vee eest maksta loodetud hinda ja täpselt sada aastat tagasi ehk 1919 lõpetati söe (ja raha) ahju ajamine ära. Vett pumbatakse põldudele nüüd elektriga, aga Tenerife esimest aurumasinat mälestavad varemed on Los Realejose pildistatuim (ja maalituim) objekt.

1478 - JAANIPÄEV

Kuna Hispaania on katoliiklik maa, siis on neil Ristija Johannese sünnipäeva tähistamiseks vähemasti samapalju õigustust kui luterlikul Eestil. Ühine on meil ka see, et vanarahvas on pööripäevi tähistanud juba ammu enne ristimist ja suvise valguse võidupäeva puhul on ikka tuld tehtud. Samas erinevusi on muidugi ka - kui meil on ridva otsa aetud tünnis tule tegemise komme enam-vähem välja suretatud maapinnal lõõmavate lõkete poolt, siis mitmel pool Hispaanias on see traditsioon veel elus – nagu ka tõrvikute süütamine. Kanaari saartel on kombeks jaanilaupäeval tuld teha peamiselt ookeani kaldal ja sinna juurde laulda ja tantsida, guantšidelt päritud merikarbist pasuna ehk bucioga törtsutades, mis vana ja halva kõik lõkkesse peletavat, et heal ja uuel energial oleks ruumi asemele voolata. Samal eesmärgil käiakse ka just jaaniöösel ujumas – et ikka vana kõnts maha ja puhtalt edasi! Ja järgmisel ehk jaanipäeval on kitsede kord ujuda. Kasvõi vägisi. See on samuti guantšiajast pärit komme ja on seotud sellega, et peale pööripäeva liigutakse karjadega rannikult mägedesse, sest kuni järgmiste vihmadeni, milleni on viis pikka kuud, ei ole allpool paraku mitte midagi süüa. Niisiis väikene kümblus värskendab loomakesi enne matka ja ühtlasi mõjuvat hästi karjaõnnele. Tenerife naabrid Gran Canarial aga pidutsevad jaanipäevast nädal aega jutti, sest just jaanipäeval aastal 1478 pandi alus saare pealinnale Las Palmasele – Kastiiliast pärit kapten Juan Rejon kuulutas linna "Real de Las Palmas" asutatuks kõigevägema nimel ja Hispaania krooni igaveseks auks.

1402 - 1496 - KONKISTA JA BANOT

Peamine põhjus, miks konkistadooridel, kel olid juba tulirelvadki kasutada (kuigi algelised) kiviajas elavate ja paljakäsi sõdivate guantšide alistamiseks pea sada aastat kulus, oli Tenerife reljeef. Üksteisele järgnevad sügavad ja järsud uhtorud ehk barrancod teevad hobusega liikumise keeruliseks, enamasti koguni võimatuks, aga jala liikudes oli eurooplastel varsti võhm väljas, sest turvised, kiivrid, raudrüüd, relvad, kilbid jne kaalusid palju. Ehk siis guantše ei saadud lihtsalt kätte. Ja maastikul liikumiseks oli pärismaalastel abivahend – banot – mis meenutab küll viskeoda ja hädakorral nad seda ka relvana kasutasid, kuid tegelikult on banoti otstarbeks olla abivahendiks kaljulõhede ületamisel või järsakutest laskumisel. Tenerife külades harrastatakse seda guantšidelt päranduseks saadud liikumiskunsti ekstreemspordina tänapäevase nimega „salto de pastor“ ehk karjasehüpe. Panen siia ka meiega saaretuuritanutele juba tuttava video, mis asja kohe klaariks teeb.

1799 - HUMBOLDT

Puhuti võib mulje jääda, et parun Humboldt veetis Tenerifel kui mitte poole elust, siis vähemasti aastaid. Eks tenerifenod ise armastavad teadlast saarega seotud kuulsuste rivis ikka ette lükata ja oma roll on ka ikoonilistel Humboldti omakäelistel joonistustel, millest ilmselt kuulsaim on Pico del Teide võrdlus Andide ning Himaalajaga ja taimkattevööndite lahti joonistamine nii, et isegi algkoolilaps saab aru. Aga lisaks ka hunnik maltsu, mis ta Tenerifel nii maast kui veest laevale kaasa taris ning üles joonistas. Tema „Narratiivis“, mida peetakse tema peateoseks, on Tenerifele pühendatud koguni 215 illustreeritud lehekülge, mis on ju täiesti uskumatu maht, arvestades et ta veetis meie kaunil saarel (ja kahtlemata iga botaaniku paradiisis) kõigest kuus päeva. Tenerifele muide sattus ta suhteliselt juhuslikult, igatahes plaaniväliselt. Kui tema plaanist Napoleoni vägede sabas ja turbel nende sabas kaasas jõlkuda midagi välja ei tulnud, viis ootamatult tärganud sõprus hispaanlaste välisministri Don Urquijoga ta kokku kuningakoja protežee Aime Bonplandiga, kes just kavandas ekspeditsiooni hispaaniakeelsesse Ameerikasse. Tenerifel tehti tavaline proviandipeatus, mille vältel siis ka üle mäe jalutati (prantsuse aukonsuli korraldatud kandjate ning logistika abil) ning Humboldt saare põhjakaldal El Teidelt Orotavasse laskudes paljutsiteeritud paradiisi ära nägi. Just Tenerifel nägi Humboldt esimest korda vabas looduses kasvavat draakonipuud ja tema poolt ööl vastu 12. novembrit 1799 Bonplandi seltskonnas tehtud meteoriidisaju vaatlus pani aluse meie tänapäevastele teadmistele selle nähtuse perioodilisuse põhjustest. #tenerife #tenerifekompass #humboldt #picodelteide #saaretuur #minutenerife2

1890 - HOTELL TAORO

Aastal 1890 Puerto de la Cruzi kohal mäenõlval avatud Grand Hotel Taoro oli toona kogu Hispaania kõige uhkem ja suurem hotell üldse. Ehitatud sai ta silmas pidades jõukaid eurooplasi, kelle tervis perioodiliselt turgutust vajas. Taoro oli muide Orotava orus laiunud kuningriigi nimi, mille pealik Bencomo 400 aastat varem Acentejo esimeses lahingus (1494) sisuliselt kogu Adelantado de Lugo juhatatud konkistadooride väe verest tühjaks laskis. Sajandi jooksul võõrustas Taoro siniverelisi ning kroonitud päid (Windsori hertsog, Edward VIII, Alfonso XIII, Kenti hertsog, Albert I jne), aga ka muidu kuulsaid inimesi – esimesena tulevad kohalikele tavaliselt keelele Churchilli ja Agatha Christie nimed. Mida nad teile ei räägi (aga ei pruugi ka lihtsalt teada) on see, et kuigi krimiklassik broneeris endale toad 1927 aastal (ta reisis koos tütre ja guvernant-teenijannaga) terveks kuuks, lasi ta jalga peale esimest nädalat ja plagas Gran Canariale. Põhjuseid oli kaks – rannas oli võimatu ujuma minna tänu suurtele lainetele ja kividele (Puerto oli siis veel kaluriküla ja randadest polnud haisugi) ja proua Agathat ajas ka see väga närvi, et alati lõunast pilvitama hakkas. Veebruarikuus põhjakaldal nii paraku käibki.
Sajandivahetuse paiku lõpetas Taoro hotellina tegutsemise, aga ärkab nüüd uuele elule – võimud korraldasid eduka konkursi pikaajalise investor-operaatori leidmiseks ja peale renoveerimistöid hakkab seal majutust ja kõike tänapäeva hotellide juurde kuuluvat pakkuma sama firma, kes läänekaldal luksusliku Abamaga opereerib. Sisse kühveldatavat esimese hooga ligi 30 miljonit eurot.
Agatha Christie Tenerifel

1963 - BIITLID TENERIFEL

Palm Maris elav inglasest Dave kostitas mind mu esimesel Tenerife suvel lugudega sellest, millised Briti staarid (jäi mulje, et nad kõik) Tenerifel puhkamas on käinud ja mida lõbusat nendega siin juhtunud on, tavaliselt põhjustatuna ülemäärasest alkoholist või narkotsist või siis mõlemast. Ilmselt oli just tema see, kelle käest ma esimest korda kuulsin lugu, kuidas biitlid aastal 1963 maikuus peale „Please, please me“ albumi purki saamist Tenerifele auru välja laskma tulid (ilma Johnita, kes eelistas Torremolinost) ja kuna muusika vemmeldas neil veres, siis tegid nad mingile Puerto Cruzi music-bari omanikule ettepaneku, et võivad ka vabalt mõned lood teha. Tasuta. See peksis nad märja kaltsuga välja - tal on korralik ja populaarne rokipuhvet, see pole mingi harjutamise koht.
Joonistus on kunstnik Klaus Voormannilt, joonistatud natuurist. Klausiga sõbrunesid biitlid juba Hamburgi perioodil (Klaus on muide suuresti nende look`i autor) ning kelle vanemate villas nad Tenerifel resideerusid. See siresäär (kellest Paul juba Saksamaal sugugi näppe eemal hoida ei suutnud) on hilisem ilmakuulus fotograaf Astrid Kirchherr, samuti Hamburgist pärit. Sel ajal, kui lõngused punase Austin Healeyiga mööda mägiteid kimasid (see auto on siiani sõidukorras ja Tenerifel) ja pidu panid, lendas nende LP Inglismaa edetabelites number üheks ning jäi sinna aasta lõpuni. Mis tähendas seda, et Tenerife tripp jäi neile viimaseks, kus nad rahus ringi liikuda said

1787 - TEEL AUSTRAALIASSE

Kui britid olid 1783. aastal lõpuks sunnitud Ameerika Ühendriikide iseseisvust tunnustama, siis kõrvuti suurte ebameeldivustega - kadus võimalus kolooniaid maksustada ja sealt sisuliselt tasuta manufaktuuridele tooret vedada jne - kerkisid esile ka mitte küll nii pakilised, aga siiski samuti lahendust nõudvad probleemid. Nimelt ei olnud brittidel kombeks sunnitööle mõistetuid Albionile jätta, vaid need olid juba mitu sajandit saadetud uude maailma, aga nüüd langes selline mugav, turvaline ja omajagu tuluski variant ära. Õnneks oli kapten Cook 1770 „avastanud“ Austraalia idaranniku ning selle Briti krooni alla ristinud nimega Uus Lõuna Wales. 1785 langetati otsus see uus Lõuna-Wales koloniseerida justnimelt kurjamitega ning 1787 aasta maikuus asus 11-st laevast koosnev laevastik kommodoor Arthur Phillipi juhtimisel lõunamandri poole teele, viimaks 717 õnnetukest (sh 185 naisterahvast) nende uuele kodumaale. Sellel akvarellil on kujutatud nn „esimest laevastikku“ ankrus Santa Cruz de Tenerife külalislahkel reidil (lahinguks läks ju alles kümne aasta pärast) juunikuus 1787, kus enne Atlandi ületust nädalake kosuti ja vett ning provianti varuti (purjelaevade ajastul olid teel Austraaliasse üle Atlandi põikamised normiks - passaatide püüdmiseks). Austraaliasse pärale jõudsid nad poole aasta pärast – jaanuarikuus 1788. Ja juba õige peatselt hakkas sealt kulda ja lambavilla voolama. Gulag à la Briti kroon. 
Vangilaagerläheb Austraaliasse läbi Tenerife

1904 - VABAMÜÜRLASTE TEMPEL

Santa Cruzi vabamüürlaste looži (Añaza, nr. 270) poolt 1899-1904 rajatud tempel on viimane, mis Hispaanias sai rajatud antiikse Egiptuse sümbolismi kaanonite järele. Hoone sisse pühitsemine toimus 1904 ja siis algasid ka kogunemised, kuid ehitus kestis veel 19 aastat, kuni kõik detailid paika said. Kodusõja lõppedes peksis Franco loožid laiali (hea näide tema suhtumisest vabamüürlastesse on fakt, et aastal 1975, kuu aega enne oma surma nimetas ta 1931 a. teise vabariigi sündi „vabamüürlikuks operatsiooniks“), templid tassiti tühjaks (Añaza looži varandus on siiani Salamanca ülikooli käes) ning tempel sai sõjaväe kätte, kes seal apteeki ja ladu pidas. Kuigi üle Hispaania on siin-seal õiglus jalule seatud, on Santa Cruzis asjad endiselt nutused, 2001 andis sõjavägi templi üle linnale ning 2007-st aastast on ehitis ka mälestisena kaitse all, aga pärisperemeestele vara tagastamisest ei taha keegi kuulda. 2015 tuli linnavalisuses keegi toredale mõttele korraldada templisse tasulisi ekskursioone ja piletitulust hoone korda teha (asjatundjad samas on öelnud, et pelgalt visuaalsel vaatlusel – ekspertiisi jaoks pole raha) kulub konserveerimiseks paar miljonit eurot ja taastamiseks vähemalt kümme korda rohkem), aga soovijate nappuse tõttu lõppesid ka need ekskursioonid paari kuu pärast otsa. Üks kõnekas fakt veel. Kui Juan Carlos troonile asus ja igasugu keelud tühistas, tekitas vabamüürlaste põranda alt välja tulek ühiskonnas kordades tulisemaid debatte kui kommunistliku partei asutamine...
vabamüürlaste tempel Santa Cruzis

1973 - PLAYA DE LAS TERESITAS

Ma võin kogemuslikult üldistada, et just turistile suunatud Tenerifet tutvustava trükise kaanele valivad kujundajad enam kui poolte üllitiste puhul objekti, kuhu turistidest ei jõua tegelikult 90%. Ja maailma kõrguselt kolmas vulkaan jääb kaanekujunduses alles teisele kohale. Selleks enimkaanetatud vaateks on Playa de Las Teresitas, Tenerife randadest kahtlemata maalilisim ja asub ta pealinnast Santa Cruzist mõniteist kilomeetrit kirdes. 10 aastat tagasi esimest venekeelset Kompassi raamatukest kirjastades olin ma muide sama kiusatuse ees, aga suutsin siiski vastu panna ja võitis El Teide. Ja järgmise kaant sai ehtima hoopis streliitsia (mis on tegelikult Lõuna-Aafrikast). Mis ei ole säästnud mind (liialdamata) tuhandetest seletustest, miks kõigis Tenerife randades liiv ei ole seda värvi, nagu pettunud turist mulle kaasasoleva raamatu, bukleti, voldiku vms kaane pealt näitab.
Metsikuna oli Teresitase rand suplemiseks eluohtlik, kuna ta oli ookeanilainetele ja hoovustele täiesti valla ning lainemurdja valmis alles kuuekümnendatel. Seitsmekümnendatel toodi Sahaarast kivide katteks 270 000 tonni valget liiva ja parklate ja muu infra rajamiseks küüditati enamus mango- ning avokaadokasvatajatest, aga ka siniverelised Orleansi printsess ja Württembergi hertsoginna Diana koos Württembergi hertsogi Carliga, kelle „suvila“ evolutsioonile ette jäi. Siis suri Franco ära ja demokraatilises tuhinas läks suuremat sorti vaidluseks, mis kaldapealsest edasi saab. Kaheksakümnendatel oli reaalne oht, et kallas ning mäenõlv ehitatakse hotellidest lasnamäge täis (15 000 voodikohta + areen härjavõitlusteks (sic!) jne), aga õnneks ei ole need plaanid tänaseni realiseerunud. Sest kohalikud on ikka väga-väga vastu. 

1890 - KOHVRISILDID

Ühekordsete Hiina kohvrite ajastul on muidugi raske ette kujutada, et kunagi suudeti isegi kartongist valmistada kohvreid, mida sai pärandada. Rääkimata püsivamatest materjalidest nagu sea- ja vasikanahk ja Lutheri vabriku leivanumbrist vineerist. Ja tihtigi olid need kohvrid kirjud nagu pühademunad erinevatest kleepsudest, mis asendasid suurepäraselt sotsiaalmeediat – kohe oli näha, kus pagasi omanik reisinud oli, teadjam võis kleepsu värvi järgi sedagi öelda, mis aasta paiku. Küll mitte seda, et koos kellega, FB saab siit punkti.
Pagasi etiketid (luggage label) on tegelikult sünnitatud logistilisest vajadustest – nad võeti kasutusele ca 130 aastat tagasi peenemate hotellide poolt, kes lasid oma kundede pagasi märgistada juba laeval või rongis, et kallite külaliste kraam kindlasti õiges sadamas või jaamas maha tõstetaks. Aga õige pea sai selgeks nende kirevate sildikeste mõju reklaamikandjatena ja möödunud sajandi alguses hakati nende kujundusele rohkem tähelepanu pöörama ja sageli telliti kavand mõnelt moodsalt kunstnikult, tehti mahulisi ja koguni eri vaatenurga all pilti vahetavaid kleepse jne.
Kuni reisimine oma eksklusiivsuse minetas ja igavad triipkoodid selle kireva kombe ära tapsid. 

1887 - TOMATID

XIX sajandi lõpus jõudsid sünteetiliste värvide tootjad manufaktuuride vajadustele järele, pigmentide hind kukkus kivina ja koos sellega paraku karmiini väärtus, mille tootmiseks cochinilla-sitikate kasvatamine juba sajandi keskpaigast tenerifenode nina majanduslikult vee peal oli hoidnud. Olukord lahenes aga silmpilkselt tänu võõramaalastele – Tenerifel meil juba lossi ehitamisega seoses jutuks olnud vene-juudi-inglise härra Wolfsonile ja Gran Canarial Swanston & Co teenistuses olnud härra Blissele, kes 19. sajandi viimasel kümnendil põldudelt viigikaktused välja lasid juurida ning tomatid (ja edaspidi ka banaanid) asemele istutada lasid. Eesmärgiks kasvatada ja vedada Euroopasse (peamiselt Ühendkuningriiki, kogu ekspordist vähemalt 2/3) nn talvist tomatit. Parimatel aegadel on tomateid müüdud aasta kohta tänasest koguni 6 korda rohkem: 300 000 t tonni vs ca 50 000. Põhjuseid on mitmeid – kui permanentses veenappuses tuleb valida, kas anda vett turismitööstusele või põllumajandusele, siis voolab see sinna, kus liiter rohkem toodab ehk hotelli basseini, lisaks on jalule tõusnud kõvad konkurendid Iisrael, Maroko, Ladina-Ameerika jne.

1892 - HÄRJAVÕITLUSE AREEN

Viimane härg tapeti pealtvaatajate lõbustamiseks Tenerifel 36 aastat tagasi – 18. detsembril 1983. 1991 keelustas provints härjavõitlused ka seadusandlikult ja õnneks polnud konstitutsioonikohtul selle otsusega asja (sama tegid mõned aastad tagasi katalaanid ja nende otsuse vastav kohus tühistas kui põhiseaduse vastase...). Igatahes ei ole Santa Cruzi juba 1892. aastal püstitatud areenil enam eesmärgipärast kasutust ja nii ta tasapisi laguneb. Sajandivahetusel anti see koloss erakätesse ning 2008 korraldati suure tingel-tangeli saatel rahvusvaheline ideede- ning arhitektuurikonkurss selle verest läbiimbunud maalapi uuele elule äratamiseks, aga võidutöö (küll väga ambitsioonika nimega Plaza de Toros ehk härgade väljaku asemel Plaza de Todos ehk kõigi väljak) realiseerimiseni pole jõutud.

1961 HOTELL EL MEDANO

Kui 1961. aastal alustati surfarite paradiisi El Medanosse hotelli rajamist, ei osanud ärimehed ega arhitekt ilmselt uneski näha, et tulevikus keelatakse jalgupidi vees olevad hotellid ära. Isegi need, mis on ehitatud enne sellise keelu kehtestamist. Ja et oldagu nii lahked ja lammutatagu ära. Sest kui poliitik enam midagi lubada ei oska või ei saa, siis kukub ta keelama. Teda ei koti, mida arvavad kohalikud (nad arvavad, et mahakiskujate eestköneleja Cristina Narbona võiks hoopis ennast maha kiskuda (võite kolm korda arvata, mis värvi parteist proua Cristina on). Teda ei koti ka sadade nimekate arhitektide protestikirjad, et Marrero loodud hotell pole mitte ainult säilitamist vääriv ehitis, vaid tuleks hoopis funktsionalistliku pärlina kaitse alla ja koguni eeskujuks võtta. Hetkel paraku tundub, et kohalike ja arhitektide arvamus ei loe ja inimesed on seaduse jaoks. Kuni need lollpead oma tahtmist saanud ei ole, kasutage võimalust. Võtke või terrass-kaptenisillal üks jahutav rüübe, see vaade ja elamus ei unune ja teist võimalust ei pruugi enam tulla.

1963 - KÖISRAUDTEE VULKAANILE

Kõik El Teide tipus käinud tähtsad maadeuurijad on üles rühkinud jala. Aeg oli selline. Enamasti mindi Montana Blanca kaudu ning jalgsi Teide võtmiseks on see tänagi populaarseim rada. Kui teadlasi kannustas teadmisjanu, siis lihtne inimene pelgalt vaate pärast sellist teekonda naljalt ette ei võta ja seepärast otsustati 1930ndate aastate alguses ehitada mäenõlvale köisraudtee ehk telefèrico. Esialgne plaan nägi teekonda ette kaheosalisena – suurem vagun viib poole mäe peale ja sealt edasi juba väiksem. Aga et peale tuli vabariik ja kodusõda, siis ei olnud teleferico teema paar aastakümmet isegi esisajas mitte, kuid 1963 võeti asi siiski käsile ning köied tõmmati ilma vahepeatuseta peaaegu tipuni välja: 2300 meetri pealt 3500 meetrini (kraater on 3718 m). Et kogu ehitus käis minimaalsete mehhanismide abiga ja vatti said kõvasti nii inimesed kui eeslid, venis ehitus 8 aasta pikkuseks ja pidulik avasõit tehti alles juulikuus 1971.

1999-2007 renoveeriti raudteed põhjalikult, lisaks trossidele vahetati välja ka neli masti ning trosside külge riputati moodsad ja voolujoonelised kabiinid.

1978 - SOOLA ASEMEL HOTELLID

Soola saab suures plaanis kahel viisil. Levinuim ja produktiivsem on kaevandada teda seal, kus ta miljonite aastate jooksul ookeani taandudes maapõue on ladestunud, aga teda on võimalik ka välja aurutada ookeaniveest ning seda on järjepidevalt tehtud kõigil Kanaari saartel juba sajandeid ja tehakse tänase päevani. Tenerifel näiteks laiusid praeguse hotellidžungli asemel kivised soola“pannid“ veel mõnikümmend aastat tagasi.
Soola tootmise eeldusteks on lamedam rannik, palju päikest ja mõõdukad tuuled. Ja midagi pole parata, et just needsamad tingimused ka igal hotelliärimehel kellu sügelema ajavad.
Teisel pildil soolaväljadele kerkinud Parque Santiago IV ja Europe Villa Cortès.
Kolmandal pildil on soolavannid Gran Canarial.

1851-1910 - COCHINILLA

XIX sajandi keskpaigaks sai tenerifenodele selgeks, et kaubandussõda portugaallaste odava (ja turgudele lähemal toodetava) veiniga on kaotatud ning nälg tõi kaasa järjekordse massilise väljarände, sihtpunktiks traditsiooniliselt Lõuna-Ameerika. Need, kes peale 1851 aasta laastavat koolera epideemiat ellu jäid, oleks ilmselt ka kõik järgi sõitnud, kui poleks olnud üht sitikat. 1820ndatel aastatel Mehhikost saarele toodud viigikaktused, õigemini neil pesitsevad kilptäid (Cochinilea) ning täidest toodetavast punasest värvist nimega karmiin sai lahvatanud tööstusrevolutsiooni tõukel (manufaktuurid!!!) 19. sajandi teises pooles Tenerife peamine sissetuleku allikas, väljarände peataja ja nii mitmegi suguvõsa puhul jõukuse allikas. Ka sünteetiliste värvide ajastul ei koolend cochinillaäri päris välja ja viimasel ajal on hoopiski tõusuteel (toiduvärv E120, öko-möko kosmeetika jne).

1847 - LILLE- JA LIIVAVAIBAD

Igal aastal võtavad tenerifenod ehk kohalikud ja tuhanded turistid vaguralt kilomeetrisesse järjekorda, et La Orotava raehoone ühest tiivast üles teisele korrusele tõusta ja siis on neil tervelt paar minutit aega, et kukesammhaaval mööda avatud akendega koridori kulgedes vaadata alla selleaastasele ilmaimele: keskväljakule rajatud vulkaanilisest liivast maalile. Mis aasta-aastalt üha rohkem hüperrealismiks kipub. 1847 valmistas proua Leonor esimese vaibakese oma maja ette, mõõtudega 2,5 x 3,5 meetrit, sellest on ühe abilise tehtud joonistus tänaseni säilinud. Järgnenud enam kui pooleteise sajandi jooksul on sellest saanud üle-hispaanialise kõlapinnaga traditsioon (TV ja reportaažid jne), samuti teised põhjakalda linnad (ka icod), aga kusagill mujal ei ole alfombraseid ehk lille- ja liivavaipu nii massiliselt – La Orotavas on sõna kõige otsesemas mõttes kogu linnasüda üks lille- ja liivavaip. Viimasel pildil on selleaastase põhitaiese ehk linnaväljaku kavand, mille teostamise kallal pusimine juba käib: seda tehakse minimaalselt kuu aega ja siis ühe ööga saab temast mälestus. Ja miljon fotot.
Sel aastal on Corpus Christi ehk Kristuse Ihu Püha, mille auks neid vaipu tehakse 27. juunil. Kel nägemata, soovitan ilmtingimata minna ja kuigi me müüme sinna ka giidiga ekskursiooni (€29/14,5), soovitan minna ikkagi omal käel, sest see on minu hinnangul pigem selline omal käel avastamise sündmus– rahus jalutada, molutada, imestada etc.  

1965 - VINTERSOL

Mul isiklikult on olnud võimalus rääkida ühe tontmäletab millisest Venemaa pärapeest pärit onuga, kelle astma taandus Vilaflori mändide all jalutades tundidega. Koliski Tenerifele, ellujäämiseks polnud varianti.
Kuigi seletada seda veel hästi ei osatud, oli juba 19. sajandil Saksa tohtritele teada Tenerife kliima otse imeliselt tervendavad omadused ja turism sai Tenerifel alguse 150 aastat tagasi põhjakalda justnimelt tänases mõistes sanatooriumitest. Nüüd on teadlased ammu järele jõudnud ja kõigele on oma igav seletus – negatiivsete ioonidega laetud puhas õhk jne. Aastal 1950 koperdasid Los Cristianose kui avastamata paradiisi otsa kaks väga-väga põdurat svenssonit - Bengt Rylander ja Olle Ryding, kes kümne aasta jooksul omal nahal veendusid, et Tenerife teeb imet (kuna nad olid ikka veel elus) ja otsustasid sellega ka pisut teenida. Bürokraatiat oli toona vähem, ehitajad virgemad ja ideest lindlõikamiseni jõuti nelja aastaga, 1965 aastal avas uksed esimene rehabilitatsioonikeskus Tenerife lõunaosas nimega Vintersol, kus tänase päevani reuma-, veresoonkonna-, närvisüsteemi-, psoriaasi- jm haiged turgutust saavad ja mõned koguni päris terveks ravitakse. Et maa oli siis palju odavam, sai sanatoorium ühekorruseline, täna sellist luksust ükski arendaja endale enam lubada ei saa ehk nagu üks kohalik mu maailmapilti avardas:Tenerifel saab endale madalat maja lubada ainult jõukas inimene.

1797 ja 1805 - LIPUD SÕJASAAGIKS

Et 135-t sünnipäeva tähistava sini-must-valge kontektsis oleks Tenerife lipust (Andrease ristiga lipp kinnitati ametlikult 1989) ja Kanaaride omast (1982) rääkimine neid ehk pisut alavääristav, seepärast võtame jutuks kaks lippu, millel ikka tõepoolest ajalugu taga on. Esimene neist on Union Jack, mida saab näha Santa Cruzi militaamuuseumis. Ajalugu tundvad britid (ülearu palju neid pole) löövad vitriinist möödudes pilgu häbelikult maha, nõndasama, nagu kanaarid (jällegi – need, kes teavad, millega tegu) võidurõõmsalt selle taustal selfisid klõpsivad. Tegu on nimelt lipuga, mille kanaarid 25. juulil 1797 brittidelt ära võtsid Santa Cruzi lahingus. Britid kaotasid lahingu ja lipu, admiral Nelsoni käe takkapihta (laevaarst James Farquhar kirjutab päevikus, et kuna arter oli musketikuulist ribadeks, tuli ampteerida viivitamatult ja juba pool tundi peale köndi kinnisidumist oli admiral tekil ja jagas korraldusi). Et Põhja-Iirimaa liitmiseni jäi neli aastat, siis on sellelt Jackilt St. Patricku punane diagonaalrist veel puudu.
Teise lipu, mis tänapäeval on hoiul Kuninglikus Meremuuseumis Londonis, võtsid aga britid omakorda ära hispaanlastelt Trafalgari lahingus ja paraku jäi see lahing Nelsonile viimaseks. Vapra sõjamehe matusel riputati see hiiglaslik lipp (10x14 meetrit) St Pauli katedraali seinale võiduka lahingu märgiks – Napoleoni kepikese all võidelnud hispaanlaste-prantslaste ühendlaevastik kaotas 22 laeva, inglased ei ühtegi. 

1971 - MONTANA

Tõeliselt kurioosne seik seoses ühe kaubamärgi võidukäiguga kuuendikul kogu planeedist on vahetult seotud Kanaari saartega. Nõukogude kalalaevastik traalis Aafrika läänerannikul juba kuuekümnendatest saati, aga 1971 lõi venelaste Sovrõbflot (loodi 1965) nõukogude laevade Hispaania sadamates teenindamiseks ühisettevõtte firmaga Compañía General de Tabacos de Filipinas. Viie aasta jooksul kasvas NSVLst pärit laevade teenindamine Kanaari sadamates 70 korda (ligi tuhat sisenemist-väljumist aastas), tuues hispaanlastele kõvasti sisse, aga mitte ainult - ka hindudele ja muudest rahvustest maklakkidele, kes sadamate ümbruses venekeelsete siltidega ärid püsti lõid, kus nõukogude meremeestega äri nende emakeeles aeti – meremeestelt osteti binokleid, käekelli, fotoaparaate jms, müüdi neile elektroonikat ja rõivaid. See on tegelikult ülihuvitav peatükk lähiajaloos, aga keskendume Montanale – teksabrändile, mis maailmas on suhteliselt (et mitte öelda täiesti) tundmatu, aga Tallinnast Vladivostokini oli seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ülikõva tegija. Montana lõi (ja luuletas sinna juurde kuulsusrikka ajaloo) Hamburgis tegutsev poola juurtega ettevõtja aastal 1976 konkreetselt bütsantslikule maitsele orienteerituna (kolmekordsed tikandid, miljon neeti, taskutel tõmblukud, metallist firmasildid jne jne) vastavalt maklakkide antud näpunäidetele – et seda meremehed ostavad. Kes meremeestest julges, ostis ja smugeldas N Liitu igal reisil kümneid või koguni sadu püksipaare (noorem rahvas ei pruugi aru saada, aga see oli vanasti keelatud ja vahele jäädes paremal juhul seilasid pensionini Peipsi järvel, aga võidi kinnimajja ka panna). Juba õige ruttu hakkasid tõsisema ärisoonega meremehed kodumaale vedama mitte valmis pükse, vaid kaukaaslaste tellitud nööpide-neetide-siltide komplekte ning püksid ja tagid valmisid juba lõunavabariikides tegutsevates põrandalustes tsehhides (selle eest lasti juba maha ka kui vahele jäid ja asi polnud sugugi autoriõiguste rikkumises). Viimasel Kalle Kesküla tehtud fotol on Saare Kaluri püügilaeva SRTR-9078 „Kopli“ meeskond Santa Cruzis Tenerifel pealesunnitud puhkepausil peale napikat surmasuust pääsemist - nende laevuke käis 100 korda suurema veeväljasurvega balkeri pirnvööri otsas üle kuudi. Aga keevitati merekõlblikuks jälle ja kalapüük jätkus nagu muiste.

1962-1973 - ELEKTRILAEV

30. juunil 1943 lasti Hinghamis (Bostoni äärelinn) vette sajameetrine Buckley–klassi allveelaevahävitaja ja laevuke ristiti nimega USS Oswald DE-71. Kevadel 1944 sai Oswaldist brittide kuningliku mereväe koosseisus HMS Affleck ning tema tähetund saabus 44 aasta juunis, kui ta Normandias liitlaste D-day dessanti turvas. Juulikuus 1944 sai Affleck sakslaste U-boadilt torpeedo saba alla ning tema sõdimised said sõditud. Laev remonditi Antwerpenis ja ehitati ümber ujuvaks elektrigeneraatoriks ning sellisena müüdi 1949 hispaanlastele, kes ta 1962 aastal Santa Cruz de Tenerifele ujutasid ja sadama lõunakai äärde ankurdasid 11 aastaks - varustamaks elektriga suurt osa Tenerifest, sh kogu pealinna, teenides sellega ära hellitusnime „Nuestra Señora de la Luz“ (ehk Meie valguse emand või ema - eleker ja valgus on hispaania keeli mõlemad Luz). 12. mail 1973 pingestati Las Caletillasesse ehitatud soojuselektrijaamast tulevad liinid ja Valguse Ema viidi vaikselt Cadizi, kus temast mõne aja pärast uute laevade toormaterjal sai.

1983 - KANAARI PÄEV

30.mail 1983 istus esimest korda kokku Kanaari saarte parlament ja seepärast on kombeks tähistada 30.05 Kanaari Päeva (Dia de Canarias). Autonoomia andis kohalikele vabad käed laiendada Franco kehtestatud privileege veelgi (Kanaari saartel pole käibemaksu, aktsiisid olid vaid murdosa mandril kehtinuist, turistide teenindamiseks mõeldud tooted, seadmed, autod jne olid tollivabad etc). Ja aastal 1983 võis kohalike playade prominent Donja Candelaria rahuliku südamega vallakeskuse Adeje fruterias (ehk juurikapoes) oma korvi banaane, mangosid ja muud mahlast-kosutavat täis laduda, liinibussiga randa logistada ning see siis topelthinnaga tänulikele turistidele maha parseldada.
2019 on selline kaubandus-, hügieeni- ja tont teab milliste regulatsioonide rikkumine räme roim ja kui trahv ei mõju, lastakse kohapeal maha.

1988 - FONDA TRIKOO

EKP Tartu RK organiseerimisosakonna juhataja tähistab Tartu Rahu samaaegselt nii ämma juures torti süües kui RK hoones künoloogilisi näpunäiteid jagades. EW aastapäeval (70) kihab rahvakirjaniku kuju ümbrus tõe ja õiguse nõudlejatest. Siis tuleb loomeliitude pleenum, üheaegselt tuleb kolmes Balti vabariigis inimeste pähe (ja koguni suht samas sõnastuses) idee moodustada rahvarinne perestroika toetuseks, ETV-s käib selle ettepaneku välja üks pontsakas prillidega mees. Muinsuskaitse päevadel tuuakse arglik sini-must-valge välja, muusikapäevadel on neid juba sadu ja sügise hakul lauluväljakul tuhandeid. Meie peamise raamatukogu nimest tõmmatakse maha „NSV riiklik“ ja asemele kirjutatakse „rahvus“. Berliini müüri langemiseni jääb aasta.
Tenerifel ehitatakse muudkui hotelle juurde ja kõige moodsam on randa minnes selga tõmmata „fondakad“ ning pole hullu, kui sul veel ei ole – neid müüakse rannas ka. Ainult valuuta eest muidugi.
 #vamosalaplaya
Tenerife rannad, Tenerife Kompass

1913 - 1919 - KÖHLER TENERIFEL

Wolfgang Köhler – Tallinnas sündinud maailmanimega teadlane (esimese poolesaja sees tsiteerituselt kogu maailma psühholoogide seas), kelle panust psühholoogiasse võib võrrelda vaid akadeemikute Baeri panusega bioloogiasse/meditsiini või Einasto avastustega astrofüüsikas, elas ja töötas Tenerifele, La Orotavasse „Casa Amarilla“ ehk kollasesse majja ning selle aeda rajatud primaatide uurmisinstituudis 1913-1919 ning oli ühtlasi selle Preisi Akadeemia poolt rahastatud ettevõtmise juhatajaks. 1917 ilmus Köhlerilt monograafia, milles ta lükkas igaveseks ümber sellal valitsenud arusaama, et Homo Sapiensil on tööriistade kasutamise (ja valmistamise) ainuoskus. Kui pärdikul on ikka kõht tühi, ehitab ta kastidest redeli nagu naks ja toob ridvaga banaani räästa küljest alla, mille kiuslik onu Wolfgang nii kõrgele on riputanud. Köhler on ka geštaltpsühholoogia rajaja, milleta ei tänane psühholoogia ega pedagoogika mõeldav ei ole. 2011 väisas Tenerifet Jane Goodall (loomade eestkõneleja ning ilmselt maailma tuntuim šimpansite uurija, kes on nende seikluslikus seltskonnas veetnud 55 aastat), kes püüdis saare isandatele selgeks teha, millisel erakordsel mälestusmärgil nad hävineda lasevad, aga tolku sellest muidugi ei olnud. Mis korduvatest tulekahjudest ja rüüstamisest püsti oli jäänud, lükkas buldooser mõned aastad tagasi maatasa. Ohutus eelkõige. 

1726 - MONTEVIDEO

On üks pealinn, mille algasukateks olid peamiselt kanaarid ehk siis Kanaari saartelt väljarännanud. Hispaania koloniaalimpeeriumi loojangul ehk paarteist aastat pärast pärilussõja lõppu aastal 1724 näitasid hispaanlased ülbeks läinud portugaallastele ja piraatidele koha kätte ja peksid nad Rio de la Plata (hõbedajõgi) ja La Plata (ikka see hõbe!) lahe äärest minema. Gibraltari külje alt pärit väepealik Bruno Mauricio de Zabala rajas kohakesse nimega Montevideo kindlustuse, mille ümber hakati rajama asulat. Hispaania kroonile lojaalsed uusasukad leiti peamiselt Kanaari saartelt, kes kuninga antud privileegide ja pesrpektiiviga hõbedaekspordi toel rikkaks saada (mis paljudel ka õnnestus) kahe peamise lainena – 1726 ja 1729 Lõuna-Ameerikasse ümber asusid. Nimi on endine ning portugaallaste pandud (tõlkes umbes „mäevaade“), aga asulast on saanud miljoni- (õigupoolest peaaegu kahe)linn ja ühtlasi Uruguay pealinn.

1910 - JÄÄKOOPAD

Talvel ehk novembrist veebruari-märtsini võib Tenerifel lund tulla ka poolemeetriste hangede jagu. Seda loomulikult üleval mäe otsas, alates 2 km kõrgusest kuni päris tipuni välja. Elektrieelsel ja –vaesel ajal oli see kanaaridele võimalus salvestada miinuskraade lumekaevudes ja jääkoobastes. Kui ülal lund sadas, mindi krabinal mäkke ja puidust labidatega kühveldati lumi looduslikesse koobastesse või spetsiaalselt rajatud kaevudesse, kus see kinni sõtkuti ja kamakatena koobastesse tallele pandi. Ja sealt sai seda siis muulade seljas vajadust mööda öises jaheduses alla kaluritele vedada.

1959 CHURCHILL TENERIFEL

1959 aasta veebruaris-märtsis kruiisis Aristoteles Onassis oma sajameetrise laevukese Christinaga Kanaari saartel, võõrustades pardal ühtlasi oma sõpra sir Winston Churchilli (toona 84 aastane), kellel omakorda olid kaasas naine Clementine ja tütar Diana. 20. veebruaril kinnitati otsad Santa Cruzi sadamas ja naised-tütred (Onassis oli sellal abielus Athinaga) kupatati saart avastama, et mehed saaks rahus ahtritekil kaarte mängida nii et viskiklaas kogu aeg mööda lauda ei sõida. Paraku sattusid naised Orotava oru ilust sellisesse vaimustusse, et õhtul laevale naastes teavitasid nad oma kalleid kaasasid, et nood ka lihtsalt peavad seda paradiisi oma silmaga nägema. Söör ja Churchill võid sa olla sada korda, aga kui sul pole sajaprotsendilist kindlust, et sa veel samal õhtul sussid püsti ajad, siis on parem vaadata seda, mida naine sul vaadata käsib. Kõik teavad nii lihtsat asja. Seega järgmisel hommikul tõsteti laeval kaasas olnud ning FIAT 500-st ehitatud kabriolett kaile ja üllatuslikult soostus Churchill sinna sisse istuma, kuigi ta väljendas seejuures veendumust, et see riistapuu on ümber ehitatud muruniidukist. Puerto Cruzis veedeti mitu meeleolukat tundi, söör väljendas kohusetundlikult oma vaimustust ja preemiaks ei sunnitud teda tagasi kulgema „selles plärisevas konservikarbis“, vaid toimetati sadamasse linnapea limusiiniga.
PS nagu päevikutest ja asjaomaste mälestustest nähtub, jättis Sir Churchill taktitundeliselt võõrustajatele mainimata, et tema esimene visiit oleks vabalt võinud toimuda ka paarkümmend aastat varem. Kui Franco poleks Hitlerit nn nelja hamba kohtumisel Hendayes pikalt saatnud kõige tema operatsiooniga Felix (kihutada britid Gibraltarilt välja ja lüüa Vahemeri lukku), oleks koheselt käivitunud Rooseveltiga juba kokku lepitud operatsioon iroonilise nimega Pilgrim (palverändur) ja Nelsonil kunagi pooleli jäänu oleks jänkide abiga kahtlemata edukalt lõpule viidud ehk Kanaari saared Briti krooni alla vallutatud. 

1962

See nõtke kanaaritar, sättinud kübara asemel päkesevarjuks 20-30 kg kaaluva banaanikobara promeneerib Los Cristianoses tõenäoliselt umbes selle koha peal, kus täna laiub Arona Gran Hotel ja Spa. Cristimar oli enne turismiplahvatust banaaniistandustega kaetud ja sealt ta ilmselt nüüd pere nädalase kaaliumivaruga koduteel ongi.

1965 - RAQUEL WELSH

Kuuekümnendate seksisümbol Raquel Welch otsib El Teidel võtteplatsilt kohvi. Või midagi muud soojendavat. Käimas on filmi „Miljon aastat enne Kristust“ võtted ja ehkki proua bikiinid on kohevast karvanahast, palav tal imselt ei ole, sest võtted toimusid südatalvel ja siis pole vanas kraatris ehk kahe kilomeetri kõrgusel ka lumi mingi haruldus.

1924

Sellel 1924 aasta postkaardil on Tenerife üks olulisemaid reliikviaid: 1494 aastal 03. mail Kastiilia vägede eesotsas saarele saabunud Alonso de Lugo poolt omakäeliselt ookeaniakaldale püsti aetud Cruz de la Conquista ehk vallutuse rist, millega kõigevägema nimel see kaljunukk ookeanis Kastiilia krooni alla pühitseti. Pühitsemisest muidugi üksi ei piisanud, pooleteist aasta jooksul tuli veel maha lüüa ja küüditada 95% põliselanikest.

1983 - MASCA

Kui valdavalt on maailm persekursil, siis vähemasti Tenerife eeslid võivad osundada, et rõõmustavaid erandeid on ikka ka ja ma olen kahel käel nõus. Aastal 1983 võttis Masca külastamine terve päeva.

1952

Aurik saabub Santa Cruzi. Neli aastat hiljem (04.04 1956) astub New Yorgis sellesama SS CONSTITUTIONi pardale Grace Kelly jalake ning lainer viib ta oma uuele kodumaale Monacosse, kus sinivereline peigmees Rainer teda juba kannatamatult ootab.

1900

Laiskade brittide scooterid enam kui 100 aastat tagasi nägid välja sellised. Pildil seisavad ka asendusakumulaatorid.
Vanasti oli see asi parem. et kõnniteedel kihutamist ei esinenud praktiliselt üldse

1909

Teisel pool saart on juba ammu vaibad põrandal ja kraanist tuleb vett. Los Cristianoses kulub veel pool sajandit.

1966

Pildike ajast, kui Kanaari saared olid meie jaoks vaid reklaamiklipid MTV-s. Kui sedagi. Paradori välibassein El Teide jalamil. Tänaseks kadunud koos MTV ökuliga.

1971 - BRIAN MAY

Esimesel pildil on Brian May Tenerifel, Izana observatooriumis instrumendiga, mis ka tähelepanelikul vaatlusel sugugi kitarri ei meenuta. Nimelt saab PhD May igasugu plaatinaplaatide kõrval lauale lajatada ka absoluutse kestvusrekordi ICSTM (Imperial College of Science, Technology and Medicine) teaduskraadi taotlemisel – muljetavaldav 37 aastat. Ega ta muidugi meelega ei jobutanud, lihtsalt vahepeal oli muud tegemist nii paganama palju ja kiiret polnud ju ka tõepoolest kuhugi: May uurimisobjekt tähetolm (täpsemalt sodiaagivalgus, mida sodiaagitolmu pilv peegeldab) oli olemas enne Queeni bändi ja jääb ka siis tiirlema, kui me kõik oleme tolmuks saanud. Muide, May sooviks on kunagi tuhana El Teidele puistatud saada. Eks tähed peavadki kokku hoidma.
Pöörake tähelepanu kolmandale pildile - millise mahajäetud kolhoosi-MTJina tolleaegne observatoorium mõjub tänase Izana kõrval. Viimasel pildil on tuntud kitarrist tolmu pildistanud (esimesel pildil oleva kaadervärgi abiga). 

1977

See pole heina- ega põhukoorem, vaid pinocha. Iga kahe-kolme aasta tagant vahetavad Kanaari männid oma okaskuue välja ning metsade alla tekib ajapikku 20-30 cm pikkustest kuivanud okastest paks ja vetruv kiht, mis on guantšide ajast saati kanaaridele väärt tooraine. Need, kelle tööks on pinochat ülalt mägedest alla vedada, on pinocherod. Okastega täideti madratseid (ja vaesem rahvas ka patju), pinoche on väärt allapanu kitsedele ja isegi ehitusmaterjal – okaste pakkidest laoti üles primitiivseid lautu, mida roigastest karkass koos hoidis. Lõppjaam on pinochel aga mäenõlvadele rajatud terrasspõldudel ja banaanikasvandustes huumusekihi kasvatajana, tavaliselt sõnnikuga segatuna. Nii kartulile kui banaanile sobib happeline muld väga hästi, ei pea isegi vulkaanilisel saarel defitsiitset lupja lisama.
Tenerife ajalugu

1961 - KIIRTEE

Tänapäeval uhab Los Cristianosest pealinna Santa Cruzi ca 45 minutiga. Kui pole ummikut mõistagi. Üks Chimiche külakesest (mis asub Tenerife lõuna lennujaamast Teide poole üles mäkke mõniteist kilomeetrit) pärit kohalik proua rääkis mulle, kuidas tema plikapõlves, mis jääb seitsmekümnendasse, oli St Cruzis käik suursündmus, mis vältas mitu päeva. Vana ja ülal mägedes looklev tee on esiteks oma paarkümmend kilomeetrit pikem – just tänu sellele barrancode ehk kuristike vahel looklemisele, teiseks polnud peaaegu kellelgi külarahvast oma autot, sest Hispaania ime ehk äkiline majanduskasv koos elatustaseme märgatava tõusuga jõudis Kanaaridele mandrist kümmekond aastat hiljem, seega liigeldi bussidega, mis peatusid igas külakeses. 70-t kilomeetrit pealinnani nühkis bussilogu kuni 6 tundi. Ja teist samapalju tagasi. Kooli alguse vihikute, seelikuriide ja tutipaela ostmine võtab ju ka omajagu aega, pange see sinna veel otsa, seega tõepoolest ühe päevaga ei mängi kuidagi välja - vahepeal tuli linnasugulaste või –tuttavate juures magamas käia. Sellesama Hispaania ime üheks nurgakiviks olid mastaapsed riiklikud tellimused, mille käigus hakati ka Tenerifel ookeanikaldale kiirteed ehitama, mis toona oli tegelikult tee eikuhugi, sest massiturismi, lõuna lennujaama ja Costa Adeje turismiorgiani oli veel omajagu aega. Kõigepealt loodi pealinnaga kiirühendus Candelariani, et linnarahval oleks mugavam saare kaitsepühakut Candelaria neitsit tervitamas käia, seitsmekümnendatel ehitati teed edasi lõuna poole ja 1978, kui Güimaris oli mäe sisse tunnelite jaoks kaks auku uuristatud, jõudis tee lõuna lennujaamani, mille vilgas ehitus käis. Aronasse sai kiirteed mööda alles üheksakümnendate alguses ja Adejesse aastal 2001. Kui mina Tenerifele kolisin 2008, siis lubati, et ümber saare saab kiirteed mööda kimada alates 2010-st aastast. Tegelikult avati Santiago del Teide lõik alles 2015 ja sellest aastast peale lubatakse läbimurre põhjakaldale avada järgmisel aastal. Mis on ju päris kaval tähtaeg.

Veel pajatas kohalik proua, kuidas juhtumisi oli nende majapidamine esimene kogu küla peale, kus kemmerg ehitati majja sisse, küll veel mitte vesiloputusega. Juhtus see kaheksakümnendatel ja vapustas Chimiche vanemat rahvast omajagu, aga see on juba üks teine jutt. 

1970 - ELIZABETH TAYLOR

Ehkki Elizabeth Taylor ja Richard Burton Tenerifet väisates ühtegi intervjuud ei andnud ning oma visiiti kuidagi ei afišeerinud - vastupidi, kaasas oli eraldi turvamees leheneegrite peletamiseks, on mõned pildid sellest pool sajandit tagasi kohalikku seltsielu raputanud sündmusest siiski liikvel. Nimelt korraldas belglasest kinnisvaramogul härra Huygen kohalikule eliidile suhete silumiseks mõned suareed staaride Tenrife lõunaosa ööbimiskohas hotellis Moreque. Burtonile-Taylorile tutvustati lollikindlat ja kiiret võimalust saare tärkavasse turismitööstusesse investeerida, millest nad kuuldavasti ka kinni haarasid ja ilmselt kena kopika teenisid. Niiet kui te toonases pommiaugus tänase nimega Ten-Bel oma rätiku basseini äärde laotate, võib vabalt olla, et maa selle all kuulus kunagi Elizabeth Taylorile. Šikk.
PS See mundris mees pole noorenduskuuril käinud Franco, vaid kohalik seersant Guardia Civilist, kes staaride ihukaitsjaid kohalikes oludes assisteeris.

1941 - PÕHJA LENNUJAAM

Tänavu, so aastal 2019 võiks Tenerife tähistada ümmargust tähtpäeva – 90 aasta möödumist (enam-vähem) regulaarsete lendude algusest mandrilt Tenerifele. Aga pole kindel, kas pidu tehakse, kuna liinilendude initsiaatoriks ei olnud mitte hispaanlaste Iberia, mis oli küll juba olemas - loodud 2 aastat varem, vaid hoopiski sakslaste Luft Hansa (lahkukirjutatud kuni aastani 1933) ja Berliinist, kundedeks jõukad saksa tõbised, kes Puerto Cruzi tohtrite ettekirjutusi täitma saabusid. Los Rodeost ehk nüüdset Tenerife Norte lennujaama polnud veel olemas, maanduti ja starditi hädapäraselt siledaks kraabitud karjamaale. Vilkam lennuliiklus käis veel mitu head aastat hoopis Santa Cruzi ja vesilennukitega, aga see oli muidugi toona ainult rikkurite mängumaa, keda Tenerifel pole kunagi ülearu olnud. Esimene terminal sai Los Rodeoses valmis aastaks 1941, juba Iberia tugipunktina ning teadagi kelle kindlakäelisel suunamisel.

1935 - CANARY WARF LONDONIS

See pilt on tehtud Londoni südames, täpselt seal kus täna on ärikvartalid ja ostukeskused piirkonnas nimega Canary Wharf ehk Kanaari kai (või sadam). Lääne-India kaubakompanii 1802 aastal Isle of Dogs ehk koerte saarele rajatud kaid ja dokid olid mõeldud muu hulgas teenindama Kanaari saartelt saabuvaid banaanilaevu ja selline kahetähenduslikkus (teatavasti on ju Kanaaridki oma nime koerte järgi saanud) ei jätnud nimevalikul loomulikult muud võimalustki. Ja Kanaari kai on ta tänase päevani, kuigi raudteeharud on ammu üles võetud ja kraanade asemel kõrguvad nüüd pilvelõhkujad.

1906 - QUISISANA LOSS

Selle lossi lasi Tenerife pealinna Santa Cruzi mäenõlvale endale ja oma naisukesele õdusaks ja respektaabliks häärberiks ehitada vene juurtega Briti kodakondne E. Wolfson, kes Tenerifel banaaniekspordi, laevade prahtimise ning kindlustustegevusega ajas pappi kokku nagu putru, käies sellega kohalikele aadlikele omajagu närvidele. Ehitus algas 1902 ja sai valmis 1904, paraku oli vahepeal Enrique naisest ingel saanud ja ühele murest murtud ning leinavale leskmehele jäi see maja muidugi liiga suureks, niisiis avas ta selles majas hoopis viimase vindini luksusliku hotelli, ristides selle oma naise mälestuseks Quisisana`ks, kuna samanimeline hotell ja kuurort Capri saarel oli kadunud proua meelest kauneim paik maakeral (võimalik, et ta polnud Tenerife teisele kaldale Orotava orgu jõudnud lihtsalt).
Kodusõda ja alanud teine ilmasõda keerasid hotelliäri pekki ja 1940 asus lossis tegutsema katoliiklik kool ning koolina on see maja ka tänasel päeval kasutusel, küll kõvasti suuremaks (ja koledamaks) ehitatuna. Kõrged müürid ja traataiad ümber, nagu siinmail kombeks, seega pole mõtet kohale minnagi, vaadata pole midagi.